Päikeseklubi kümnes kohtumine

Rahva_Raamat_top100

Päikeseklubi kümnenda kohtumise teemaks oli – Eesti kirjanduse varasalvest. Alustasime arutelu 2018. aasta enimmüüdud väljaannete TOP tutvumisega. Iga klubi liige rääkis raamatust, mis hiljuti sai ostetud või tuli kodu raamaturiiulile kingitusena sõpradelt.

Esitasime endale mitmeid küsimusi ja ühiselt otsisime nendele vastuseid. Mida me teame eesti kirjandusest? Kuidas on kohalik eesti ja vene kultuur end eesti kirjanduseks põimunud? Kuidas on muusika ja kirjandus, film ja kirjandus omavahel seotud? Kohtumisel arutatud teemade kinnituseks astusime läbi Kohtla-Järve raamatukogust, mis asub vahetus läheduses meiekohtumiste paigale.  Naaberraamatukogu üllatas meid veel ka põneva käsitöönäitusega.

Pärlid: üheksas kohtumine

… toimus sõbrapäeval, 14. veebruaril. Mitmed Pärlikesed tervitasid kaaslasi kommikarbiga, nii et nüüd on meil magusavarud pikemaks ajaks olemas. Sissejuhatuseks vahetasime TMM-i õppekäigu muljeid ja mälestusi. Tore oli kuulda, et kõik, ka need, kes selles muuseumis varem käinud, jäid külastusega rahule. Meie suurepärane giid Anu Liho jutustas ja demonstreeris palju põnevat, sealhulgas ka ansambli Metsatöll esinemist. Nüüd, sõbrapäeva kohtumisel, kuulasime nende esituses Leelo Tungla/Valter Ojakääru “Oma laulu ei leia ma üles”. Kuna Ansambli Metsatöll mitmele plaadile on teinud kujunduse kunstnik Jüri Arrak, oli põhjust temastki rääkida. Edasi vestlesime, arutlesime ja muljetasimegi teatri teemadel, mis oli meie kohtumise põhiteemaks. Eesti teatri ajaloo saime õppekäigu vältel selgeks, täna rääkisime uuematest tegijatest ning etendustest. Eestvedaja Piret alustas juttu laupäeval nähtud balleti “Modigliani – neetud kunstnik” muljetega. Kiita said nii lavastaja Toomas Edur, helilooja Tauno Aints kui peaosatäitja Anatoli Arhangelski. Klubi liikmed jätkasid vestlust oma elamustega. Kellel olid muljed lasteetendustest, kellel kuuldemängust “Aabitsakukk”, kellel balletist “Medea”, kellel Vene Dramateatri etendusest “Viimane korrus”, kus peaosades Aleksandr Ivaskevitš ja Elina Purde… Eestvedaja Irina jutustas viimast korda Eesti Draamateatri laval olnud etendusest “Kaart ja territoorium”, mida ta käis vaatamas 31.03.17 ehk 5 päeva pärast Lembit Ulfsaki matust. Lembit Ulfsaki Isa rolli mängis Rein Oja, kes seda osa oli juba mitu kuud enne Ulfsaki lahkumist mänginud. Etendus, mille lavastajaks oli Juhan Ulfsak, lõppes püsti seisva publiku marulise aplausiga. Musta riietatud Juhan Ulfsak võttis laval vastu hiigelsülemi valgeid lilli ja kaastundeavaldused ning tänusõnad. Nii lõppes selle menuka etenduse lugu. Pärast kohvipausi jätkasime teatrijuttu lühifilmi “Eestimaa kuulsaid inimesi: Voldemar Panso” vaatamisega. Arutlesime ka Panso lavakunstikooli teemadel, rääkisime 7. lennu nn needusest ja näitlejatest. Selle kurikuulsa lennu mõned liikmed, nagu Aare Laanemets, Juri Krjukov, Urmas Kibuspuu, Lembit Petrson, Anne Paluver  jt, on meile tuttavad kultuuritegelased. Kohtumise lõpetasime Eesti Keele Instituudi uue sõnastikuportaali Sõnaveeb 2019 tutvumisega. Eesti maastikusotsioloogi ja kultuuriantropoloogi Argo Moori tsiteerides võib öelda, et  kultuur sünnib inimese kohtumises maailmaga. Kaunist nädalavahetust ja näeme vabariigi aastapäeva eelsel kohtumisel! :):):)

 

Kohtla-Järve 2. Esimene kohtumine.

Kohtusime Vahtra Loomekeskuses hämaravõitu klassis esimest korda grupiga, kelle juhtimises läbi eesti keele ja kultuuri salamaailma olen poole aasta jooksul osaleda lubanud.

Et miks just salamaailma? Eks ole eestlased pikka aega harjunud eesti keelt ja komberuumi üsna suletud klubina nägema, kuhu väljastpoolt just sageli juurde ei tulda. Nii et kui keegi juba eesti keeles rääkima hakkab, olgu räägitud perfektselt. Vastasel juhul kipub eestlane suu karmilt kriipsuks tõmbama või ise võõrkeelele üle minema.

Sedasorti elukogemustega rikastatuna panid klubiliikmed üksmeelselt reeglitesse kirja, et me ei naera üksteist valesti rääkimise eest mitte kunagi välja. (Sõbralik naeratus on ikkagi oodatud!) Me ei kritiseeri ega diskrimineeri. Rääkida võib nii eesti keelt kui eesti keeles. Mobiiltelefonide suhtes me sama lahked ei ole: nemad peavad klubitegevuse ajal üldjoontes vait olema. Kohvitada on lubatud ka väljaspool kohvipausi, samuti on lahkesti lubatud külakosti kaasa tuua. Reeglite kehtestamisel oli grupp üllatavalt üksmeelne: hääletamist läks vaja ainult ühe punkti juures.

Veel mängisime tutvumismänge ning püüdsime välja nuputada ajalehte sobiva esikaaneloo, kuidas meie klubirahva elu sügiseks muutunud on. Selgus, et meie silmaring on ohtrate reiside käigus kõvasti laienenud: me oleme käinud Haapsalus ja Saaremaal, Viljandi folgil ja Jõhvi kontserdimajas… Eestikeelse ooperi kõrval tasuks ära vaadata ka mõni selgelt eestikeelne ballett. Reisiplaanide seadmisel tekkis aga ootamatult probleem. Kuidas me neist aru saame? Eesti eri nurkades räägitakse ju eri murrakuid. Ja mis keelt räägivad setud? Kalendrisse vaadates ei ole enam kaugel ka vastlad. Mida rahvusköök vastlapäeval pakub? Mõndagi jõudsime läbi arutada. Üht-teist jäi aga etnogeneesi ja rahvusköögi valdkondades õnneks ka tulevaste klubikohtumiste tarvis ootele. Kaunist sõbrapäeva!


Avastajad: kahekümne teine kohtumine

13.02 kohtumise teemaks kujunes sõprus. Rääkisime sõprusest, sellega seotud meeldejäävatest kogemustest ja meisterdasime kallile kingituse. Lugesime Anton Hansen Tammsaare miniatuuri “Armastus”. Kohtumise meeleolu aitab hästi kokku võtta Hiiumaal elava poeedi Ave Alavainu tabav luuletus:

Sõprus ei küsi,
kui palju sa kaalud,
oled Veevalaja,
Kalad või Kaalud.
Sõprus ei küsi,
kus olid nii kaua –
kui tuleb sõber,
katad vaikides laua.
Sõprus ei küsi,
olid kaugel või ligi:
sõber teab niigi –
kui pidi, siis pidi.
Sõber ei küsi
„kas oled mu sõber?” –
ta tuleb sul karguks,
kui su ihu on nõder.

Ta ei küsi kui pruut
„kas olen sul ainus?”,
ta toob pudeli veini
ja toetab su vaimu.
Sõprus iial ei küsi,
kes noorem, kes vanem:
ta on nagu vein –
kui vanem, siis parem.

Arm on nii üürike.
Sõprus on püsiv.
Mina ta vanust küll
iial ei küsi…

HIIR: kahekümne teine kohtumine

Täna rääkisime hobidest. Ka reisimine võib olla hobi 🙂 On inimesi, kes elavad reisi nimel!

Jelena ja Viktoria koguvad nukke – Jelena valmistab neid ise kuivviltimistehnikas (Mileedi, hiir, siil), Viktoria aga kogub erinevas suuruses nukke. Märgviltimisega saab teha ise näpunukke ja nendega siis näiteks koos lastega teatrit teha. Jelena viltis meie kohtumise ajal valmis nunnu hiirekese! Viktoriale meeldib nukkude otsimise ja leidmise protsess, eriti kui õnnestub leida isegi 60 aastat vana nukk – vanust aitavad leida nukufoorumid internetis. Tal on 150 nukku.

Viktorial on veel kollektsioone: mälumänguvõistluste medalid, poolvääriskividest ehted, vanaaegsed prossid – kõik hingega esemed.

Natalia teeb ristpistes pilte ja üks kaunis talvevaade ilusas raamis oli tal ka kaasas – imeilus! Tikkimine rahustab ja kui pilt on valmis, on südames uhke tunne. Pealegi on see hea kingiidee.

Ljudmillal olid kõik hobid minevikus: tikutoosietiketid, kommipaberid, filminäitlejate fotod jne. 15 aastat tagasi kogus ta inglite kujusid, kuid praeguseks on ta oma kogu ühele väikesele tüdrukule kinkinud.

Natalia on korjanud näiteljate pilte, silte, kommipabereid, alkoholi minipudeleid. Praegu ei kogu ta enam eriti, vaid kogud on karpides ja kapis. Üks kord aastas võtab ta kogud välja ja puhastab ära. Viimasel ajal on ta hoopis reisinud – see on uus hobi! Igal maal ostab ta aga mängukaarte.

Julia kogus stereokalendreid – neid, mis muudavad käes keerutades pilti. Julia isa kogus aga ikoone ja vanu triikraudu. Kahjuks pidid vanemad oma ikoonikogu praktiliselt sentide eest 90ndatel maha müüma.

Inga põhiline hobi on pärit lapsepõlvest – tal on mitu tuhat marki, kõik on süstematiseeritud. Praegu kogub ta ainult Eesti marke. Elu kestel on tal olnud erinevad teemad, näiteks sport, kaktused, kosmonaudid. Osa marke on puhtad ja osa templiga (need on odavamad).

Õpetaja Liina on peale reisimise kogunud ka Navitrolla postkaarte ja ostnud palju raamatuid, vinüülplaate. Õpetaja Killu näitas oma esinemiskostüüme, mis ta oli ise õmmelnud.

Vaatasime Eesti inimeste hobisid videote vahendusel, näiteks Barbie-kollektsioon ja mudelhobuste fotografeerimine.

HIIR: kuues õppekäik

Oleme reisihimuline rahvas ja otse loomulikult võtsime osa messist Tourest 2019. Ei meeldinud see, et messil oli väga palju rahvast… Meeldis aga see, et peaaegu igaüks ostis messilt endale midagi! Korfu, Istanbul, Minsk, Slovakkia, Horvaatia, Gruusia, Taagepera loss, Narva… Eesti toidu hallis sõime, maitsesime, uurisime erinevaid küpsiseid, juuste, sinke, siirupeid, mahlu, veine. Laval kuulasime maakondade tutvustusi (veinimõisad, Lottemaa, Ahhaa keskus). Püüdsime ikka rääkida eesti keeles, ehkki oli ka juhuseid, kus meiega üritati vene keelele üle minna…