Vikerkaar: kahekümne neljas kohtumine (viimane!)

Täna tegime kokkuvõtteid nii enda kui ka meie rühma kohta. Et jutt paremini jookseks, sai igaüks tõmmata pakist kolm kaarti ja nende põhjal teha kokkuvõte enda keeleoskuse ja keeleklubi kohtumiste kohta.

Elu on lill. Aga ka raagus puud on huvitavad. Pliiats on hea abimees – sellega saab uusi sõnu üles kirjutada. Olen kui tuulelohe, kes suudab lennata väga-väga kõrgele! Küünal põleb ja ka eesti keele “küünal” jääb põlema ja teed valgustama. Raamat ja õpik annavad võimaluse alati midagi uut enda jaoks õppida. See, kellel on rool pihus, juhib enda elu ja tegemisi ise. Lamp varem ei põlenud, nüüd aga küll – saan aina paremini aru, mis teised eesti keeles mu ümber räägivad. Meie klubis oli traditsioon teha teepause – küpsised olid maistvad ja mõnikord isegi väga maitsvad. Ja me rääkisime täis suuga ka teepausi ajal 🙂 Õngega sain püüda päris mitu ämbritäit uusi sõnu.

Siis asetasime end oma rühmakaaslase kohale ja proovisime lõpetada lauseid tema eest – ikka sel samal klubi teemal. Kõige mõnusam teema klubis oli … Kõige rohkem ma kartsin … jne.

Laud oli meil kaetud rikkalikult! Anitalt ja Tiidult oli kreemine rosinakringel, lisaks olid meil veel võileivad, maasikad, ekleerid, viinamarjad. Nagu eestlane ütleb – laud nagu äke!

Plaksutasime ja andsime välja diplomid, sest me kõik olime olnud tõesti tublid!

 

Vikerkaar: seitsmes õppekäik

Põhjaeestlased läksid seekord Lõuna-Eestisse. Suur aitäh, Anita ja Tiit, meid sinna vedamast! Käisime ERMis, paljud muide lausa esimest korda. Giid sattus meile ülimalt põhjalik, kes rääkis lausa tunnike üle aja. Huvitav fakt oli maja kohta see, et maja seisab osaliselt silla peal – sellepärast, et maja all on haruldaste konnade tiik. Lähemalt vaatasime püsinäitust “Uurali kaja” ja Eesti ajaloo kohta tänapäevast kuni kiviajani ning pärast oli kiirelt võimalus vaadata ka rahvariidenäitust.

Suurepärase kogemuse pakkus tagurpidi maja. See ei ole lihtsalt võimalik, kuidas seal hakkab pea ringi käima ja lausa iseenesest tuleb naer peale! Tartu kesklinnas saime igaüks omal valikul sööma minna, mõned kiiremad jõudsid isegi tänavatoidufestivalile Aparaaditehases. Kahjuks oli aega nii vähe ja pärast söömist piisas ajast ainult selleks, et jalutada raekoja platsi ümbruses ja veidi ka Emajõe ääres.

Tagasiteel võtsime õpetaja Piret Norviku eestvõttel laulu üles – kusjuures see tuli meie bussirahva hulgas väga hästi välja. Curly Stringsi “Kauges külas” on ju uus eesti rahvalaul!

Vikerkaar: kahekümne kolmas kohtumine

Ajalehed, ajalehed, ajalehed. Täis tõsiseid teemasid ja huvitavaid ülevaateid. Jutt läks siiski tõsisematele probleemidele – sotsiaalsetele küsimustele. Kurb, et vanainimeste jaoks ei jagu hooldekodukohti ja kui neid ka on, on need kättesaamatult kallid. Kurb teema, aga puudutab paljusid.

Kohtumise teises pooles tegime eneseanalüüsi küsimuste põhjal. Püüdsime vastata küsimustele, mis aitavad paremini aru saada sellest, kes ma olen. Kui sa ei teaks oma vanust, siis mitu aastat endale annaksid. Mis on halvem, kas ebaõnnestuda või üldse mitte proovida? Milline töö teeb kõige rikkamaks?

 

Vikerkaar: kahekümne teine kohtumine

Täna piilusime usundite maailma ja rääkisime eesti muinasusundist. Mis on hing, kust ta tuleb ja kuhu ta läheb? Kuidas hingi austati? Kas me oleme ise mõne hingega kohtunud? Muistsed eestlased kui ennast loodusega võrdseks pidav ja ennast looduse osana nägev rahvas austas esivanemate hingi. Seda sai teha nii pühades hiites kui ka allikatel ja ohvrikivide juures. Tänapäeval paneme 2. novembril, hingedepäeval, hingede auks põlema küünla ja katame laua.

Iidsetest aegadest alates on eestlane harinud ka ihu (ehk keha). Nii rääkisime ka eesti saunast. Oleme ikka hinnanud sauna väge, keha mudimist ja taimede tõhusat toimet. Jagasime üksteisega oma saunateadmisi, -kogemusi ja ka -hirme. Mis saab ikkagi siis, kui kuuma kehaga külma vette hüpata?

Vikerkaar: kahekümne esimene kohtumine

Sel korral võtsime Eesti geograafia üksipulgi lahti. Tõdesime, et me oleme küll Eestiga tuttavad, aga avastamist jagub ikka ja alati. Võrdlesime Eesti põhja- ja läänerannikut, tasast Põhja-Eestit, madalat Lääne-Eestit ja “mägisemat” Lõuna-Eestit. Muidugi see meie 318-meetrine Munamägi on paras naljanumber, eriti itaallaste jaoks. Jutt viis ka praamiliiklusele ja sillaühendusele, turismi sihtpunktidele ja siseturismile. Suurema osa ajast olime ninapidi Eesti kaardi ees ja ajasime näpuga taga huvitavaid kohti. Tutvusime ka meie igasugu “pealinnadega”: talve-, suve-, sügise- ja kevadepealinn, lisaks pütipealinn, folgipealinn, ülikoolilinn. Küll meil on rikas riik!

Vikerkaar: kahekümnes kohtumine

Kuna festivalil “Head read” olime teiste kirjanike seas kuulanud Igor Kotjuhi luulet, siis alustasime Kotjuhi tekstiga, milles ta vaatab eesti keelt ja eestlasi kõrvaltvaataja pilguga. Igaüks sai rääkida ka sellest, mida näiteks tema kell või kõrvarõngad või prillid kõrvaltvaatajana meie igaühe elus näevad ja läbi elavad. Rääkisime Kotjuhi teksti põhjal ka eesti keele ulatusest: eesti keel kas laieneb, püsib praegusena edasi või ehk ka kaduda nagu saar vee alla.

Rääkisime ka sellest, mida keegi erinevatest uudistest hiljuti märganud on. Seekord tegime seda maade kaupa: uudised Itaaliast, Ukrainast, Venemaalt. Sealt edasi jõudsime “koju” ja tuletasime meelde seda, mida keegi meie kohalikest Eesti uudistest tähele pani. Krüptoraha kasvatamine ja kasutamine, ooperilauljad suveetendustes, kunst ja Instagram, riigipiiri märkimine Peipsi vetel, metsade lageraie, lillepotis hauduv part, öökuninganna õitsemine.

Peale lugemise saab ajalehti kasutada ka muusika tegemiseks 🙂 Seda meie ühisorkester tegema asuski. Kahes erinevas koosseisus sündis paberimuusika! Mängus oli rütm, helitugevus, emotsioonid ja fantaasia! Tagusime/lõime rütmi, rebisime, sahistasime, krabistasime, kortsutasime. Veel tegime vihma ja äikest, merelaineid, tuult ja tormi, tekitasime pealekauba kuuvalgust… Täielik tsirkus! Olime tublid tüdrukud ja poisid, avaldasime üksteisele kiitust!

 

Vikerkaar: kuues õppekäik

Õhus oli kirjandust! Läksime seda püüdma vanalinna. Tegelikult alustasime keskraamatukogust, kus toimus vestlusõhtu “Vabakond ja kultuur”. Kohal olid meie kogukonnaaktivistid, kes tutvustasid Telliskivi, Kalamaja ja Uue Maailma kogemust, ning Vilniuse Užupise vabariigi asutaja, vabariigi “välisminister”. Kahjuks piirnes selle ürituse eesti keele kasutamise osa ainult tõlkimisega (ehkki üritus oli välja reklaamitud eestikeelsena!!!), niisiis lahkusime pärast 30 minutit ja kasutasime aega keskraamatukoguga tutvumisele. Eriti meeldisid peasaali lühtrid ning muusikaosakonna plaadi- ja filmikogu.

Edasi siirdusime Maiasmoka kohvikusse, kus kohalikud luuletajad kandsid puhtas eesti keeles ette oma proosaluule loomingut. Rahvast oli palju, kuid õnneks saime istekohad mikrofoni lähedusse. Olid need nüüd luuletused või olid need ikkagi proosatekstid? Kuna tegemist on kunstiga, siis on mõlemad vastused vist õiged… Huvitavad olid lood, mida luuletajad rääkisid enne oma teoste ettekandmisest. Põnev oli ka publiku hulgas näha kõiksugu tähtsaid ja tuntud loomeinimesi.

Lõpetuseks vaatasime veel ringi kohvikus endas, sest iga sein on seal täis ajalugu 🙂 Ja viimaks jalutasime imeilusas soojas õhtus läbi vanalinna kodude poole.