Õnnelaupäev. Üheksateistkümnes kohtumine.

Üheksateistkümnenda kohtumise teemaks oli ajakirjandus. Täpsemalt keskendusime kultuuriajakirjandusele ja mis võis olla kultuuriajakirjanduses hetkel kuumem teema kui laulu- ja tantsupidu! Uurisime, kuidas kajastab seda ERR, vaatasime mõned uhked videod lõppenud tantsupeost ja kiikasime ka otseülekande tegemistesse.

Kuidas aga kultuuriüritusi, sealhulgas kohalikke, netiavarustest üles leida? Vaatasime concert.ee portaali ning keskendusime Ida-Virumaa kultuurihuviliste kauaaegsele suvelemmikule- algamas on 7 linna muusika festival ning meiegi klubid on ühiskülastuseks sobiva kontserdi juba välja valinud. Loodetavasti ei piirdu keegi aga selle üheainsaga, sest üle kogu maakonna on suvekontserte tulemas ridamisi.

Lõpetuseks valis igaüks juhendajate kaasatoodud ajakirjadest ühe enda jaoks huvitava loo, mida kaaslastele tutvustada.

Õnnelaupäev. Neljas õppekäik.

Seekordne õppekäik viis meie kolme klubi seltskonnad Tartusse. Eesti Rahva Muuseumi hoone on küll uus ja ultramoodne, muuseum ise aga vana ja väärikas ning enam kui sajandipikkuse ajalooga. Kohale jõude jagunesime kaheks grupiks ning vaatamist- kuulamist jätkus kauemaks. Muuseumi saalides ning labürintides jätkus vaheldumisi nii üllatusi kui äratundmisrõõmu: lähiajaloo olmest lohukivideni, Pääsukese fotogaleriist Kukruse emandani…

Teine suurem väljapanek oli pühendatud Soome-Ugri põlisrahvastele. Tutvusime pisut kuulsa keelepuuga ning kuulasime, kuidas kõlavad erinevates keeltes mõned arvatavalt kõige ürgsemat päritolu sõnad, uurisime ugrimugri eluolu saamidest Siberi rahvasteni… ja oligi algul lõpmata pikaks külastusajaks planeeritud kaks tundi läbi.

Lõunapausi järel võtsime julguse kokku ning külastasime ühiselt ka kuulsat tagurpidimaja. Loodame, et kõikide ekskursantide tasakaaluelund külastuse suuremate ekstsessideta üle elas! Seejärel premeerisime end väikese linnapuhkusega ning asusime tagasiteele.

Õnnelaupäev. Kaheksateistkümnes kohtumine.

Puhkuseperioodi algusele kohaselt olime kohtumise teemaks planeerinud turismi ja reisimise. Alustasime seekord natuke tagurpidises võtmes ja vaatasime, kuidas tunneb ennast Eestis ja lähiriikides reisides perekond, kes saabub elu esimesele välisreisile konservatiivsest Iraanist. Kuigi nii mõnigi vaatenurk võis meie jaoks üllatav tunduda, oli nõukaaegset elu mäletavatel inimestel ka hoopis omapäraseid äratundmishetki. Kasvõi mälestus sellest, mismoodi välismaale sõitnud sugulastele defitsiitse tarbekauba nimekirjad kaasa anti.

Et aga homme seisab klubirahval ees ekskursioon Tartusse, valisimegi virtuaalse reisi sihtkohaks sel korral just Tartu. Ühiselt koostasime reisimarsruudi, kus tutvusime kesklinna ja Tartu Ülikooli peahoonega, rändasime Toomemäel, uurisime Toomkiriku varemeid, Riigikohtu hoonet ja ajaloolist observatooriumi. Meenutasime koos kaasvilistlastega pikki tuupimistunde ülikooli raamatukogus ja põikasime korraks ka Maaülikooli uude keskusesse äärelinnas.

Lõpuks jäi veel pisut aega lauamängudeks, kus võistlusliku sisuga reisid kulgesid mööda kõiki mandreid ja saarestikke.

Õnnelaupäev. Seitsmeteistkümnes kohtumine.

Seitsmeteistkümnes kohtumine oli pühendatud loodusele. Et meie kõige tihedam seos loodusega kipub tavaliselt tekkima koduloomade kaudu, alustasimegi just nendest. Lõbusad jutuajamised kulgesid mööda meie tuttavate kasside-koerte elu ja tegemisi. Saime kuulda toredaid lugusid, kuivõrd kavalalt on need tillukesed olevused meid sageli konksu otsa püüdnud ning kinnitust kippus leidma vana tõdemus: koertel on omanik, kassidel teenindav personal. Ja veel millise rõõmuga me oma koduseid nurrmootoreid teenindame! Isegi kui teame, et kõhu täis söönuna võib seni sõbralikkusest nõretanud karvakera meile üsna jahedalt selja pöörata.

Samas on nurruloomad olnud mõnelgi korral abiks, kui raske hetk käes või tuleb nutva põnni rahustamiseks ise nurr lahti päästa, kui vurrudega lapsehoidja parasjagu tähtsamatel toimetustel juhtub olema… Kinnitust leidis ka mõnedegi koduloomade seletamatu tarkus. Juttu jätkus tõepoolest kauemaks.

Pisut jõudsime arutada ka elu koos nende loomadega, kes enamasti tänapäeva laste jaoks maavanaemadega seotud on. Milliseid loomi oleme aidanud vanaemadel kantseldada? Kas aitasime ka heina teha ning mis on heinaküün? Kuidas näeb välja heinasaad, kärbik või kuhi? Kes niitis heina vikatiga, kes aga aitasid rehadega kaarutada? Kas vanaemade maapiim ikka maitses igaühele? Teemad haarasid osalejaid nõnda süvitsi kaasa, et lauamängude ning ajakirjade jaoks enam aega ei jätkunudki.

Õnnelaupäev. Kuueteistkümnes kohtumine.

Kuueteistkümnes kohtumine tõi meie klubile külalise. Reet Kaldur oli aga külaline, kes kutsus kogu klubi hoopis ise külla Jõhvi Linnaraamatukogusse ning oli meie jaoks ette valmistanud nii kaasahaarava programmi, et isegi kohvipausi aeg kippus ununema. Lisaks raamatukogus leiduvatele ajalehtedele ja ajakirjadele sai klubirahvas seekord tutvuda raamatukogu kõikide põnevate nurkade ja soppidega.

Vaadatud sai nii raamatuid kui ka erinevaid näitusi, mis raamatukogus parajasti üleval olid- tikutopsinäitus, käsitsi valmistatud nukud… Tore üllatus oli, et ühe näituse autor oli ka meie naaberklubi õpetaja Kristi Klaamann, kes, nagu selgus, on lisaks keeleõpetaja ametile veel ka hobikorras moekunstnik!

Raamatute maailm viis meid samuti eri ajastutesse ja piirkondadesse. Luubi alla jäi seekord Rumeenia ja selle kuulsaim ajalooline tegelane krahv Dracula. Uurida sai lasteraamatuid ning diskussiooni tekitas küsimus, kas iga raamat peaks siiski laste jaoks kättesaadav olema. Mõne raamatu võime rõõmuga kapsaks lugeda, kuid leidub neidki väljaandeid, mis ehk autori fantaasiaks oleks võinud jäädagi.

Lõpuks toimus rühmatöö Ida-Virumaa teemaliste raamatutega. Loodame, et raamatukogu on tänasest peale juba hoopis kodusem paik!

Õnnelaupäev. Viieteistkümnes kohtumine.

Viieteistkümnenda kohtumise teemaks oli kunst. Arutlesime, milliseid kunstiliike teame ja miks saame Eestis näiteks arhitektuurist rääkida alles alates XIII sajandist, maalikunstist aga veelgi hilisemast perioodist. Miks olid varasemad Eesti kunstnikud rahvuselt peamiselt sakslased ning millal eestlased rahvakunsti kõrval ka akadeemilise kunstiga tegelema hakkasid.

Anu Raua videoklippidele toetudes arutlesime, millised võivad olla kunstniku loovuse allikad ning milline vahe, kui üldse, on akadeemilisel ja rahvakunstil. Tutvusime lühidalt ka Eesti kunsti ajateljega, vaadates linnulennul üle Eesti arhitektuuri, skulptuuri, maalikunsti ja graafika saavutused läbi sajandite.

Lõpetuseks jätsime pisut lõbusama ülesande- igaüks sai valida mõned enda jaoks sobivad lasteraamatud ja retsenseerida pisut selle illustratsioone. Valik oli lai ning nii õnnestus tutvuda paljude eesti laste lemmikkunstnikega läbi aegade- Siima Škop ja Asta Vender, Edgar Valter ja Viive Tolli… Loodan, et kohtumine inspireeris edaspidigi kunstimaailmas avatud pilguga ringi vaatama.

Õnnelaupäev. Neljateistkümnes kohtumine.

Et käsitöötemaatika klubiliikmetele hingelähedane oli, jätkasime seda ka oma vaba teema kohtumisel.

Seekordki oli klubirahvas kaasa võtnud vapustavaid omatehtud käsitöid ning temaatika ulatus imearmsatest kudumitest pärlpunutisteni. Uurisime- seda küll videote abiga- kuidas käib kangastelgedel kudumine ning kuidas valmivad kaltsuvaibad. Ka rahvariidevöö tegemise saladusi sai koos uuritud.

Seejärel jagasime laiali pataka käsitööajakirju. Nüüd ootas ees keerukam ülesanne- leidsime enda jaoks sobiliku teema ja jutustasime klubirahvale, kuidas valmivad lapitekid, erksavärvilised kardinad, lepatriinukampsunid ja muud toredad käsitööd. Igatahes said klubiliikmed-nobenäpud hulganisti uusi ideid ja loodan, et mõnigi neist lähemas või kaugemas tulevikus teoks saab.