Lootus, Keelesõbrad ja Õnnelaupäev. Kolmas õppekäik.

Kolmas õppekäik viis meid muuseumiööle Jõhvi Mihkli kirikusse. Sissejuhatuseks nautisime Ahtme kunstide kooli õpilaste võrratut kontserti, mis kirikuvõlvide all esitamiseks just sobilikuks timmitud. Tillukesed lauljad, viiuldajad ja isegi organist olid hästi harjutanud ning teenisid publiku sooja vastuvõtu.

Rahvatantsuansambel Gevi tutvustas aga Jõhvi rahvariideid. Triibuseelikud, käised, põlled ja tanud on igas kihelkonnas veidi omamoodi, tumesinised pikk- kuued aga Põhja- Eestis üleüldiselt tarvitusel.

Külastasime ka kirikumuuseumi ning vaatamata ülikitsal trepil tunglevale rahvamurrule jõudsid sihikindlamad klubilised ka kellatorni tippu. Pärast orelikontserti suundus osa rahvast Jõhvi linnapäeva õhtust programmi vaatama, osa aga koju või sõprade juurde õhtuseks Eurovisiooni-maratoniks valmistuma. Minu 12 punkti läheb muidugi Õnnelaupäeva klubiliikmele, kes kellatornis koos varsti-varsti sündiva titaga ära jõudis käia!

Õnnelaupäev. Kaheteistkümnes kohtumine.

Kaheteistkümnendal kohtumisel võtsime taas jutuks söögi- ja köögielu. Arutasime, mida huvitavat viimase nädala jooksul valmistanud oleme- kes tundis rõõmu uute retseptide katsetamisest, kes nautis aastkümnete jooksul täpselt väljatimmitud piduroogi.

Edasi tegelesime aga lauakatmise teemadega. Mis on prae- ja eelroakahvlid, kuhu käivad võinoad ja leivataldrikud, kuhu aga vee- ja veiniklaasid…

Kohtumise teisel poolel valmistasime aga kokaraamatute abiga ette põhjalikud peoprogrammid. Nüüd oskame jutustada, kuidas korraldada grillipidu või lapse sünnipäeva, isadepäeva, rahvuslikku õhtut või uusaastaöö peolauda. Peoprogrammid arutati läbi ning teame nüüd, kus tarvitada klimpe, kneedleid või struudlit. Lõpetasime mõnusas tujus Ruja “Õunalauluga”.

Õnnelaupäev. Üheteistkümnes kohtumine.

Üheteistkümnendal kohtumisel saime tuttavaks seltskonnaga, keda on korduvalt nimetatud ka eestlaste arhetüüpideks- Oskar Lutsu lapsepõlvemaadelt Palamuselt pärit värvika tegelaskonnaga, kellest kõnelevad raamatu- ja filmisarjad. Tegevuskohaks küll Palamuse asemel Paunvere ning tegelaskujudki mõnevõrra prototüüpidest erinevad.

Unistaja Arno, flegmaatiline, aga otsusekindel Tõnisson, tehtud-mõeldud temperamendiga Joosep Toots ja kandlemängija Imelik said sama tuttavateks nagu külafilosoof Lible või omapäraste (poolteist sajandit tagasi küll tegelikult üsna tavapäraste…) pedagoogikavõtetega köster või õpetaja Laur. Võõravõitu sõnu ja ütlemisi leidus “Kevade” ja “Suve” tegelaste sõnavaras samuti ohtrasti. Saime teada, kes on köster, kellamees, pastor ja praost, milline on kirikaed või kabeliaed, miks kihelkonnakooli ja kirikumõisa kooli õpilased omavahel just sõbralikes suhetes ei olnud…

Loodan, et mõnigi teist nädala jooksul aega leiab filmid netiavarustest üles otsida ning lõpuni vaadata. Samuti proovime järgmisel laupäeval koos üle vaadata filmide töölehed.

Õnnelaupäev. Kümnes kohtumine.

Kümnenda kohtumise teemaks olid toidutraditsioonid. Kõnelesime sellest, millised olid meie lapsepõlvekodu toidud, mis on meelde jäänud ema ning vanaema varasalvest ning vaatasime läbi ka traditsioonilise eesti köögi aastaringi. Laste jõule saadab eelkõige piparkoogilõhn, täiskasvanud valmistavad verivorsti kõrvale ikka kõrvitsa- ja seenesalatit ning pohlamoosi nagu emade ja vanaemade aegu. Vastlapäeva herne- või osasupi juurde keerutame vurriluud, lihavõtteks värvime mune, juunis pruulime jaaniõlut ja oinaid ootab sügisel mihklipäev.

Arutasime läbi, kuidas toitu hakkida, peenestada, tükeldada, murda või viilutada, et muretaigna pärast ei ole vaja muretseda, et vedelikke saab kurnata, jahu aga sõeluda, mida on toidunõusse võimalik panna kuhjaga, mida aga ainult triiki.

Lõpuks valisime endale toidukaardid ning jutustasime nende abiga paljudest huvitavatest kalatoitudest.

Õnnelaupäev. Üheksas kohtumine.

Üheksas õnnelaupäev sai veedetud huumorivõtmes. Sissejuhatuseks tegime tutvust Eesti kaasaegse huumori lipulaeva- Tujurikkujaga. Arutlesime, keda või mida pilab videoklipp “Eesti ujumine”. Klubirahvas tundis kõhklematult ära legendaarse spordikommentaatori Lembitu Kuuse hääle. Kas pilke all on tõepoolest Eesti ujumiskoondise saavutused või elustiil? Selgus, et paraku on lugu hoopis nukram. “Tujurikkuja” aastavahetuse klipid võtavad sageli kõne alla möödunud aastal ühiskonnale kõige rohkem kõneainet põhjustanud valupunktid ning omapärane ujumisvõistlus oli mõeldud punktina aastale, kus Eesti ühiskonda oli jahmatanud ootamatult suur hulk purjuspäi toimunud uppumisi. Ka politoloog Paul Nusik tegeles ühiskondlike probleemidega. Kas probleemid olid samad, mis viimastel valimistel suure hulga Ida-Viru valijaid hääletuskastist eemale on peletanud, jäi igaühe enda otsustada.

Ent isegi eestlaste huumor ei ole ainult süsimust. Lapsesuu räägib tõtt vahel üsna kummalises võtmes ning räägitud said mõnedki naljakad juhtumid nii andkdoodiraamatust kui päriselust.

Kohtumise teine pool oli aga suvitajate päralt. Eesti huumori kuldne klassika- Siin me oleme! Tutvusime mitme põlvkonna eestlaste lemmikutega. Ervin Abel, Sulev Nõmmik, Lia Laats, Karl Kalkun, Väino Puura ja Lauri Nebel koos võrratu Muhumaa loodusega suutsid loodetavasti hinge pugeda ja töönädala väsimust pisut leevendada isegi neil, kes klubisse otse öövalvest saabusid.


Õnnelaupäev. Kaheksas kohtumine.

Kaheksandal kohtumisel olid teemaks laulu- ja tantsupeod. Neid on eestlased pidanud nüüdseks juba täpipealt 150 aastat ning seetõttu on tõesti, millest rääkida. Tore, et enamikul klubirahvast oli pidudega isiklikke mälestusi- kes laulukaare all laulmas käinud, kes vaadanud- kuulanud.

Vaatasime ühiselt peo avatseremooniat ja tulesüütamist, kuulasime tuntumaid lugusid ning arutleisme, miks on eestlastel olemas riigihümn ning selle kõrval veel ka laulupidude hümni staatuses olev lugu “Mu isamaa on minu arm”.

Lõpuks jagunesime töörühmadesse ning lahendasime ühiselt logistikaülesandeid- kuidas kogu piduliste hulk majutada, toitlustada, rongkäiguks üles rivistada ja kesklinnast laulukaare alla tuua. Lõpulooks valisime tantsupeo klassika- “Tuljaku”.

Õnnelaupäev. Teine õppekäik.

Teine õppekäik viis Õnnelaupäeva rahva Jõhvi Kontserdimajja, kus esines lõunaeestlaste hea tuju saadik- Vanemuise teatri meesansambel “Kaunimate Aastate Vennaskond”.

Lõbusad töötlused Eurovisiooni-lugudest tegid tuju heaks ning tekitasid tahtmise kaasagi laulda. Natuke keerulisem oli aga lugu vahetekstidega. Mõnigi osaleja tunnistas, et kuigi teksti hoolega jälgis, kippus jutu mõte käest libisema. Õnneks algas aga varsti jälle uus laul ning muusika on teatavasti universaalne keel, mis kõlab hästi ka tõlkimata.