Õnnelaupäev. Kahekümne neljas kohtumine.

Ka Õnnelaupäeva klubi viimane kohtumine möödus töiselt. Kohal oli klubikülaline, kes tutvustas eesti keele õppimise võimalusi keelekursustel ning Töötukassa kaudu avanevaid keeleõppevõimalusi. Arutasime ka, missuguseid saateid ja saatesarju võiks keeletaseme säilitamiseks ja arendamiseks vaadata televisioonist nii otse kui järelvaadatavana, olenevalt sellest, millised on meie huvid ja tegevusalad. Edasi lehitsesime enda poole aasta jooksul kogunenud blogipostitusi, meenutasime ühiselt tehtut ja õpitut.

Seejärel saabuski aeg teha kokkuvõtteid ning kohale olid tulnud Tiit ja Anita koos lõputunnistustega. Üllatuseks olid aga kõikide lõputunnistustega kaasa saadud tänukirjad. Selgus, et Õnnelaupäeva klubi oli moodustanud ühe aktiivseima osalusega klubiseltskonna läbi aegade. Aga teisalt- mis seal imestada. Nagu tagasisidest selgus, oli õnne valem lihtne. Kuna Õnnelaupäeva klubi oli paljude osalejate jaoks meeldiv võimalus veeta vaba aega, arutades toreda seltskonnaga huvitavaid küsimusi, tuli seda võimalust lihtsalt kasutada! Pidulikuma osa lõppedes jäime ühiselt tordilaua taha aega veetma ning lõpp- punktiks oli korraldajatel ka tilluke üllatus- “Sõit pilvelaeval”. Õnnelikku reisi läbi eesti keele ja kultuuri maailma ka edaspidiseks!

Õnnelaupäev. Kuues õppekäik.

Kuues õppekäik viis klubirahva Sinimägedesse. Ilm oli justkui loodud selleks, et võtta ette ühine pärastlõunane jalutuskäik mägedes, mis, arvesse võttes nende tegelikku kõrgust, on siiski pigem kolm küngast. Kõnelesime, kuidas ja millal need pinnavormid meie Põhja-Eesti üldiselt tasasele maastikule on tekkinud, milline on kohaliku maastiku eripära ning mis imelikul põhjusel on enam-vähem kõigile Eestimaa pinnal peetud sõdadele just see piirkond jalgu jäänud. Kõnelesime, kuidas mõjutas raudtee rajamine selle kandi elu ning milliseid kultuuritegelasi tossav auruvedur Korffi vaksalisse kohale tõi. Jalutasime läbi nurmede, kus kasvas põdrakanep, raudrohi, naistepuna, nõmm-liivatee…

Tagasi muuseumi juurde jõudes ootas meid majaperenaine Ivika, kes rajal räägitule lisas ka praktilisema poole- väljapaneku fotod, tekstid, ajaloolised esemed said tema abiga kindlasti hoopis laiema tähenduse. Juttu ja sisukaid küsimusi jätkus tagasiteelgi.

Õnnelaupäev. Kahekümne kolmas kohtumine.

Kahekümne kolmandat kohtumist alustasime tagasivaatega enda eesti keele õppimise eesmärkidele. Mida oleme poole aasta jooksul teinud ning kas tehtu on viinud ka muutusteni eesti keele oskuses ning kultuuri tundmises? Valdav enamik klubiliikmeid leidis, et muutus on toimunud kõnelemisjulguses. Vajalike ja kasulikena nimetasid klubiliikmed igasuguseid tööviise- vestlusringid, kus igaüks kindlasti sõna saab, rühmatööd ja -väitlused, aga ka juhendajate miniloengud ja klubis vaadatud ning analüüsitud filmilõigud. Ning muidugi ühiselt õpitud laulud!

Kõige raskemaks osutus ajalehetekstide lugemine ning kaaslastele tutvustamine. Et lauanurgal ootas analüüsimist pakk ajalehti, tegime seekord kannapöörde ja analüüsisime tekstide asemel hoopis pressifotosid. Mis on pildil ja miks just see foto tähelepanu köidab? Kas foto sobib ilmestama lugu, mille juurde ta kuulub? Pildivalik oli suvine, praktiline ja valdavalt positiivne, ulatudes nostalgiastaaride kontserdist tomatikasvatuse rõõmudeni.

Lõpetuseks jäänud vaba aega kasutasime veel ühe uue-vana laulu selgeksõppimisele. Mis saaks olla veel toredam, nostalgilisem ja suvisem kui “Suveöö” koos Jaak Joalaga?

Õnnelaupäev. Kahekümne teine kohtumine.

Kahekümne teise kohtumise algul tutvustasime klubirahvale külalist. Õigupoolest polnud külaline enamiku jaoks kaugeltki päris uus tuttav, kuna mõnegi klubiliikme jaoks oli Samuel tuttav juba ka raadioeetrist või teleekraanilt, veelgi tuttavam aga kolme klubi ühistelt õppekäikudelt Jõhvi kirikusse, Tartusse ja Toilasse. Kindlasti oli aga uus teema, millega külaline meid üllatas. Nimelt osutus Samuel kõige muu kõrval veel ka kirglikuks filatelistiks ning küllap suutis mõnegi seni margikauge klubiliikme filateeliausku pöörata.

Peale kohvipausi muutsime aga jututeemat. Mis lugu on õigupoolest eestlaste ja Jumala vahel? Kas eestlased kuuluvad tõepoolest maailma kõige vähem usklike rahvaste hulka, nagu väidab statistika, või siiski mitte? Eestlaste ja ristiusu keeruliste suhete juurest jõudsime ka muinasusundi ja iidsete pühapaikade temaatika juurde. Saime aimu, mis paik on muinaseestlaste jaoks Toonela ning mis roll on toonekurgedel, kuidas on kõige sellega seotud Kuremäe ning miks Kalevipoja haud just seal arvatakse olevat. Uurisime, kus asuvad meile lähimad pühad hiied ja ohvrikivid, tuletasime meelde Toila Pühajõega seotud uskumusi. Kõnelesime ka hiidudest ja haldjatest, näkkidest ja muudest muinasjuttudes kohatud tegelastest. Saime teada, mis on kratt, pisuhänd või puuk. Lõpetuseks sai lehitseda erinevaid raamatuid, kus eestlaste muinasusundit, pühapaiku, rahvakalendrit ning kaasaegsemaidki kombeid käsitletud.

Õnnelaupäev. Kahekümne esimene kohtumine.

Kahekümne esimesel kohtumisel jätkasime mõnusalt suvise temaatikaga- Ida- Virumaa ja turism. Kuhu meie kodumaakonnas minna ja miks? Mida teame kodukandi vaatamisväärsustest ja ajaloost? Selgus, et teadmisi jätkub. Arutasime koos läbi kodukandi muuseumid ja turismiatraktsioonid. Kõnelesime koduloost, kuulsatest ja kummalistest isikutest, kelle elutee Ida- Virumaaga on ristunud, huvitavatest paikadest… Kuulasime ka Virumaa ainetel loodud laule. Seejärel tõmbasime endile teemakaardid ning igaüks sai kaaslastele tutvustada üht Ida-Virumaa mõisa.

Lõpuks moodustasime kolmeliikmelised turismibürood, kelle eesmärgiks oli koostada kahepäevane marsruut mööda Ida- Virumaad. Selgus, et võimalike külastusobjektide valik on suur ning raske on nuputada, kuidas just parimad kahe päeva sisse ära mahutada. Millist turisti võiks rohkem huvitada mõisad, millist loodusmatkad, spaad, seiklusrajad, muuseumid…. Tore, et meie maakonnas jätkub neile kõigile tegemisi päris pikaks ajaks.

Õnnelaupäev. Viies õppekäik.

Viiendal õppekäigul sõitsime kolme klubi rahvaga ühiselt Toilasse. Kavas oli osa saada meie maakonna kultuurisuve ühest tähtsündmusest- 7 linna muusika festivalist. Seekord oli ettevõtmine üsna perekeskne- paljud olid kohale tulnud oma autodega ning sõpru ja pereliikmeid kaasa kutsunud.

Et ilm oli suurepärane ning väljakuulutatud esineja- Uku Suviste- üsna populaarne, sai meile kähku selgeks, et kontserdipaika saabub kaugelt rohkem huvilisi, kui rannarestorani saal mahutab. Õnneks oli korraldaja meie klubirahvale siiski kenasti kohad reserveerinud ning ukse taha keegi jääma ei pidanud. Kaheosalisel kontserdil leidis igaüks loodetavasti midagi just enda maitsele vastavat- olid need siis uued või just vanad ja tuntud laulud, võimalus kaasa laulda või isegi joodeldada…

Ilm soosis ka igati meie jalutsukäiku mööda ajaloolist parki, kus imetlesime taastatud terrasse ja roosiaeda, vaateid merele ja Pühajõe ürgorule.

Õnnelaupäev. Kahekümnes kohtumine.

Et suvi ja puhkuseperiood aina kestab, oli ka seekordse kohtumise teemaks hobid ja meelelahutus.

Igaüks sai kordamööda võimaluse tutvustada enda hobisid ja lihtsalt meeldivaid tegevusi. Huvitavaid tegevusi jätkus seinast seina. kes armastab reisida kaugetes ja eksootilistes maades, kes aga pikutada koduaia võrkkiiges või aknal unistada, öösiti langevaid tähti otsida… virmalisedki olid end paljudele kätte näidanud. Aktiivsemad ettevõtmised viisid meid sportima- ujuma, jalgrattaga sõitma, uisutama, kepikõnnile.

Pärast kohvipausi läks lahti aga suur seltskonnamängude pärastlõuna. Kotitäie kaasavõetud lauamängude hulgast jõudsime mõndagi pikemalt või lühemalt uurida. Kindlasti tunneme nüüd paremini Eestimaa seeni ning oskame nuputada erinevate elukutsete kohta käivaid küsimusi.