Lootus. Neljateistkümnes kohtumine.

Neljateistkümnenda kohtumise teemaks oli käsitöö. Koolipingist oskasime kõik meenutada sokikandade kudumist ja linikute heegeldamist. Päriselu oli aga käsitöö valdkondi tublisti laiendanud- klubiliikmed jutustasid, kuidas teha kommidest pilte, kimpe ja torte, kuidas tehakse vasktraadist ehteid, vahaküünlaid või kootakse lastele valmis ka mantlid. Õhtu pärliks oli aga klubiliikme Jurate stuudio külastamine, kus valmivad klaasvitraažid, keraamika, vilditud ja siiditrükis riided…

Videotelt vaatasime ka traditsioonilistel kangastelgedel vaipade kudumist (jajah, olen minagi lapsepõlves vanaema töö salaja ära pusserdanud, hiljem aga üsna kenasti vaibakudumisega hakkama saanud), rahvariidevööde põimimist ning mõnd mehelikumat käsitöödki.

Käsitööajakirjade abiga jutustasime nii klaasakendega linnumajade kui makrameetehnikas punutiste valmistamisest.

Lootus. Kolmeteistkümnes kohtumine.

Kolmeteistkümnendal kohtumisel jätkasime kokaklubi temaatikat. Teemakaartide abiga jutustasime kalaroogadest- mõned neist eksootilised, mõned kõigile tuttavad.

Seejärel muutsime pisut suunda ning vaatasime videoklippi, mis pühendas meid lauakatmise reeglitesse. Nüüd oskame lisaks lauakatmisele ka küsida ja vastata, kuhu asetada leivataldrik, kuhu dessertkahvel ja võinuga.

Pikemaks ettevõtmiseks kujunes kokaraamatute abiga temaatilise peo ettevalmistamine. Koostasime põhjalikud programmid, kuidas korraldada juubelipidu, lapse sünnipäeva, grillipidu või vabariigi aastapäeva vastuvõttu. Eks oli korraldajatelgi üht- teist kõrva taha panna- meedikute arvamus juubelitordist ei pruugi olla päris sama, mis kokaraamatu autoril…aga- pärast hirmsamate kalori- ja rasvapommide asendamist- said kõik peaolauad valmis.

Lootus. Kaheteistkümnes kohtumine.

Kaheteistkümnes kohtumine oli taas pühendatud ajakirjandusele.

Alustuseks lugesime ootamatu jätkuloo hoopis eelmise nädala teemale- rahvustoidud ja meie kodukandi traditsioonilised toidud. Selgus, et eelmisel kohtumisel kõne all olnud silmupüük ning traditsioonilised silmude valmistamise viisid, mis kantud Narva jõe äärsete piirkondade pärandina ka Eesti pärandkultuuri nimekirja, on traditsioonide kirjapanijale ning esitajale Tiiu Toomile ka tunnustuse toonud. Narva-Jõesuu linnalehes oli see tunnustus esikaaneloo vääriliseks hinnatud.

Praktilise töö tegime seekord hoopis teistsugusel moel- hindasime ajakirjandusest loetu- kuuldu uudisväärtust. Arutlesime, kui kaua üht või teist sorti uudis värskena püsib või taaskäsitlemist väärib, milline on loo uudisväärtus olenevalt sellest, kes on lugeja või kuulaja. Kas uudis, mis esimesena meenub, on alati kõige olulisem? Kui uudis on tähtis, siis kas ja kuidas sõltub tema väärtus meie elukohast? Avastasime, et elukoht ning isiklikud huvid mõjutavad uudisväärtust kõvasti rohkem, kui seni endale teadvustasime. Uue gümnaasiumihoone valmimine ja personali valik on igal juhul oluline neile, kel laste koolivalik ees seisab, jätab aga üsna ükskõikseks teised, kel kool mujale valitud. Uus valitsus või presidentide kohtumised näivad olulised sel määral, kuivõrd nad meie igapäevaelu mõjutada võivad, naaberriikide valimised aga enamasti juhul, kui meil on seal lähedasi.

Teine praktiline harjutus oli mõnele ehk lapsepõlvest tuntud “katkine telefon”- kui mitu korda saab ajalehes ilmunud uudist ümber jutustada, enne kui selle sisu totaalselt muutub? Saime hea õppetunni, kui täpseks võib hinnata väljendit “ajalehes kirjutati” peale seda, kui kirjatükk neljandat korda ümber on jutustatud…. Ja ometi oli algallikas tõepoolest ajaleht ning igaüks jutustas, nagu lugu talle meelde jäi.

Heaks uudiseks on aga kindlasti järgmisel kuul traditsiooniliselt toimuv muuseumiöö ning meie võimalus sellest kollektiivselt osa saada.

Lootus. Üheteistkümnes kohtumine.

Käes on lihavõtted ning pühapäeval värvisin mune. Tegin seda just nii, nagu lapsepõlvest mäletan- sibulakoored, riisi-, tangu- ja kruubiterad, marlilapp niidiga pealt kinni ning saadud nutsakad potti keema.

Sellest ning paljust muust, mis eestlaste toidutraditsioonide juurde kuulub, rääkisimegi üheteistkümnendal kohtumiskorral. Ehtsa peoperemehena oli Samuel daamide vastuvõtmiseks valmistunud ning katnud soojade ilmade saabumise puhul laua, millel ehtne eesti soojailma toit- kama, ning selle juurde pisut sepikut.

Meenutasime enda lapsepõlve kodukööke ning saime palju kuulda nii leedu, vene, juudi kui eesti toidust. Ei puudunud ka üllatused Peipsiveere kandist.

Toidukaartide abiga arutasime läbi rea retsepte ning lõpuks avastasime sealt terve hulga huvitavaid detaile: kas pestud toit kuivaks tupsutada või lasta nõrguda; mis on ürdid ja kas põldsalat kuulub ürtide hulka või mitte, mida tähendab, et toit on leige ja kuidas saab leige olla näiteks publiku vastuvõtt mõnele kontserdile. Teame nüüd mõndagi kaunvilja ja loodame, et klubirahvas ei leia põhjust omavahel kana kitkuda.

Lootus. Kümnes kohtumine.

Kümnes kohtumine toimus Oskar Lutsu “Kevade” ja “Suve” tegelaste osalusel. Selge, et Arno, Teele, Toots ja Kiir olid õpilased. Aga kes oli köster ning mis rolli ta kohalikus elus mängis? Kes oli pastor, kes kellamees ja mida tähendab “koht läheb haamri alla”? Saime teada, miks oli Paunveres kaks kooli ja kes seal õppisid ja kuidas on kellamees Lible osatäitja Kaljo Kiisk seotud meie kodukandiga. Lõpuks mängisime rollimänge ning jutustasime sajandivanuseid koolilugusid läbi “Kevade” tegelaste silmade.

Kohtumise teises pooles saime tuttavate tegelastega uuesti kokku kümmekond aastat hiljem. Saime näha, kuidas Toots hakkaski Teelega plaani pidama ning mismoodi köstrihärra endisi õpilasi võõrustas. Tutvusime ka Tootsi ning Kiire vanemate ning külafilosoofist apteekriga, kes “Punsli eli” abiga mitmesuguseid hädasid ravida suutis. Loodan, et eestlaste arhetüübid, nagu “Lutsu tegelasi vahel nimetatud on, said filme vaadates ning läbi arutades lähedasemaks.

Lootus: teine õppekäik

Tiibeti imelised vaatet, mis võib olla veel põnevam!? Laupäeval, 20. aprillil tegime õppekäigu Kohtla-Järveraamatukogu lugemissaali,  kus toimus fotonäituse “Kailaši fenomen” avamine. Fotonäituse ja huvitava avamise korraldas Eesti Roerichi Selts.  Korraldajad kasutasid videoloengut, esinesid külalised Tallinnast ja Moskvast.

 

 

Lootus. Üheksas kohtumine.

Üheksandal kohtumisel tegime põhjaliku tagasivaate oma kahe ühise kuu tegevusele. Arutlesime, mis on meie keele- ja kultuuriõppes läinud edukalt, millele oleme vähem tähelepanu pööranud. Enamik kohalolijaid tunnistas, et julgust eesti keeles rääkimisel on kõvasti juurde tulnud. Selgus ka, et klubirahva põhituumik on eesti keele õppimise ette võtnud äärmiselt põhjalikult: käiakse kursustel, suheldakse kolleegide, eraõpetajate, poemüüjatega igal võimalusel eesti keeles… Mõnigi pikk ja asjalik sõnavõtt lõppes ometigi tõdemusega, et tegelikult ei oska ma ju ikkagi eesti keeles rääkida! Siinkohal soovitan küll katsetada, mis juhtub, kui enesekriitika mõneks ajaks punasest nupust välja lülitada.

Edasi tegelesime eesti keele hääldamise teemadega. Süvenesime põhjalikult mõnessegi eesti kultuuriruumis märgilise tähendusega lauluteksti ja leidsime enda jaoks uusi varjundeid nii hääldamises kui sõnavaras ja mõne pealtnäha lihtsa laulurea tegelikus taustsüsteemis. Mis on soovisaade, miks raadios on Linna, kes laulab, miks jahtub leib laual ja kuidas kollane kass Tõnis Mägi voodisse ronis. Ja kuidas nõmmeliivatee ikkagi ei ole see liivane tee, mis üle nõmme randa viib, vaid tillukeste lillade õitega taim rannaliival, talvel aga teetassis. Naati, väga palju naati saab aga varsti igaüks oma aianurgas ise näha.