Lootus. Üheksateistkümnes kohtumine.

Üheksateistkümnes kohtumine oli pühendatud loodusele. Kõige tihedam side on inimestel tavaliselt koduloomadega ning ega meiegi klubiliikmed siin erandiks ole. Arutasime ühiselt läbi seiklused tänavalt leitud, kuid truude ja armsate kassidega, kuldkalade, hamstrite, papagoide ja varestega. Saime teada, mis vahe on emarongal ja rongaemal, kes on tibud, kutsikad või küülikud.

Edasi läks töö tõsisemaks ning loodusajakirjade ning raamatute abiga valis igaüks mõne taime-looma teistelegi lähemaks tutvustamiseks. Nüüd teame, kui palju liike herilasi Eestis kohata võime, kui paljudest lülidest koosneb keskmine vihmauss, kuidas tarvitada kõikide jaoks nii tavalist ja tüütut naati või mitu poega saab olla metsades vaikselt luusival ilvesel.

Lootus. Kaheksateistkümnes kohtumine.

Kaheksateistkümnendal kohtumisel oli rõõm alustada Ida-Viru vaatamisväärsuste temaatikat, meenutades ühist õppekäiku Sinimägedesse. Tuletasime meelde, mida uut olime enda jaoks avastanud ning liikusime seejärel sujuvalt edasi tuurile mööda Virumaa ajaloolisi mõisaid ja mõisnikke. Teemakaartidel leidus kõigile tuttavate Kukruse, Aa või Kalvi mõisate kõrval aga ka selliseid, mille olemasolugi tänaseks vaevalt kellegi meeles, nagu näiteks Auvere või Türsamäe.

Kohtumise jätkuks saime enda käsutusse rea turismiteatmikke ja kodu-ning loodusloolisi trükiseid. Nende abiga valmisid klubiliikmetel huvitavad turismimarsruudid, mis viisid meid giiditud tuuridele mööda põhjarannikut Valastest Narva-Jõesuuni, tutvuma Narva linna ajalooliste ning kaasaegsete vaatamisväärsustega, loodusmatkadele ning mõisakülastustele.

Lõpetuseks mängisime lauamänge, mille reisisihid ulatusid kõikidele mandritele ja laius- ning pikkuskraadidele.

Keelesõbrad ja Lootus. Neljas õppekäik.

Neljas õppekäik viis kahe klubi rahva ühiselt Sinimägedesse. Et ilm oli etteaimamatu ning muutus päeva jooksul mitte tundide, vaid suisa minutitega, tuli programmi koostades valmis olla kõigeks. Osalejatele soovitasime kaasa võtta õues matkamiseks sobiliku riietuse, mis ulatuks ujumisriietest vihmajopedeni ning Sinimägedes veedetud kolme tunni jooksul jõudis ilm muutuda nii mitu korda, et neid kõiki oleks rahumeeles ka tarvitada saanud.

Et keskpäev võttis meid vastu algava vihmasajuga, alustasime oma tegevust infopunkti õppeklassis, kus tegime tutvust Vaivara kandi ajalooga. Kõnelesime, kuidas tekkisid Sinimäed ning millal on inimesed Vaivara maile ilmunud, kuidas on sajandite jooksul kulgenud külarahva elu ning missugused sõjad selle rahumeelse eksistentsi aja jooksul segi on paisanud.

Et vihm tunni jooksul järele andis ning lõpuks hoopis lakkas, läksime ka jalutuskäigule Pargimäele, kus uurisime esimesest maailmasõjast jäänud punkreid. Seejärel jalutasime ümber Põrguaugu- ehk Grenaderimäe, tõusime selle tippu ning uurisime 1944. aasta lahingute mälestusmärgi all seistes hingematvalt kauneid vaateid, mis Eestimaa Termopüülideks nimetatud küngastelt avanevad. Tagasi muuseumi juurde jõudes külastasime ka näitusemaja, tutvusime väljapanekuga ning lõpetuseks pidasime pikast matkast veidi väsinuna sealsamas kahe klubi ühise pikniku. Selleks ajaks oli ka rannailm täiel määral taastunud ning ehk jõudis mõni klubiliige enne õhtu saabumist veel väikse suplusegi ette võtta.

Lootus. Seitsmeteistkümnes kohtumine.

Seitsmeteistkümnenda kohtumise teemaks olid Eestimaa vaatamisväärsused ja turism. Arutasime, milliseid huvitavaid kohti Eestimaal oleme külastanud, mida tunneme hästi ning kuhu edaspidi minna kavatseme.

Selgus, et päris hästi tunneme oma naabreid Lääne-Virumaalt, käidud on mitte ainult Rakvere ordulossi, vaid ka Vihula, Palmse ja Sagadi mõisaid uurimas. Vaatasime ka mõned videod, kus tundsime ära Tartu Jaani kiriku ja Raekoja platsi, Tallinnas Toompea ja Kadrioru, Kuressaare lossi ja Saaremaa tuulikud.

Ega meie kodukant, Virumaa idapoolne otski vaatamisväärsustest tühi ole- Narva kindlus, Kuremäe klooster, Kukruse polaarmõis ja Purtse kindluselamu olid kõigile tuntud ja teatud. Rääkimata juba Toila-Oru pargist ning kaunist kallasrajast Valaste joa ja Saka mõisani.

Lootus. Kuueteistkümnes kohtumine.

Kuueteistkümnendal kohtumisel lahkasime ajakirjandust hoopis teistsuguse vaatenurga alt. Kas ajakirjandus informeerib meid või manipuleerib meiega? Just-just said mööda järjekordsed valimised ning kõige tulisemadki debatid ei suutnud idavirulasi valimiskastide juurde meelitada. Miks küll?

Uurisime ühiselt, missuguseid võtteid kasutab debattides korrektne väitleja ja mida täpsemalt tähendab mõiste “demagoogia”. Igaüks teab, et demagoogia on paha, aga kuidas see ikkagi ära tunda ja mitte lõksu langeda? Teatud nippe selleks ikkagi on ja uurisime ühiselt, kuidas ära tunda sildistamine, liialdamine, oponendi diskrediteerimine, suuna muutmine, kontekstist väljarebitud tsitaadid või teema naeruvääristamine. Ja mida õigupoolest tähendab väljend “arvab jumala heast peast”?

Lõpetuseks jätsime kõikide demagoogiaküttide maiuspala- ajalehed vastmöödunud valimiste kandidaatide pöördumistega. Pikema puurimise järel otsustasime siiski tunnistada, et enamik jutust tugines korrektsetele väitlusvõtetele. Mine tea, ehk on keegi poliitikutelegi lõpuks väitlemist õpetanud?

Lootus. Viieteistkümnes kohtumine.

Viieteistkümnes kohtumine oli pühendatud kunstitemaatikale. Et kohtumisele saabudes oli enamikul pea täis värskeid muljeid ja mälestusi muuseumiööl nähtust, kuuldust ja kogetust, alustasimegi rahvakunstist. Jõhvi kihelkonna rahvariided värskelt silme ees, tutvusime ka teiste kihelkondade eripäraste mustrite ja triipudega, lilltikandis sukkade ja Muhu pättidega- ega aja neid kindlasti segi pättidega, kes pimedas nurgataguses pahandust teevad.

Vaatasime ka, kuidas rahvariidemustrid ja iidsed motiivid saavad aluseks kaasaegsele kunstile, näiteks Anu Raua imepärastele sümbolmustrites vaipadele. Uut sõnavara kasutades jutustasime piltidel nähtud kostüümidest ning lõpuks tutvusime ka Eesti kunsti ajateljega, nihkudes iidsetelt teemadelt läbi sajandite kaasajani välja.

Lootus, Keelesõbrad ja Õnnelaupäev. Kolmas õppekäik.

Kolmas õppekäik viis meid muuseumiööle Jõhvi Mihkli kirikusse. Sissejuhatuseks nautisime Ahtme kunstide kooli õpilaste võrratut kontserti, mis kirikuvõlvide all esitamiseks just sobilikuks timmitud. Tillukesed lauljad, viiuldajad ja isegi organist olid hästi harjutanud ning teenisid publiku sooja vastuvõtu.

Rahvatantsuansambel Gevi tutvustas aga Jõhvi rahvariideid. Triibuseelikud, käised, põlled ja tanud on igas kihelkonnas veidi omamoodi, tumesinised pikk- kuued aga Põhja- Eestis üleüldiselt tarvitusel.

Külastasime ka kirikumuuseumi ning vaatamata ülikitsal trepil tunglevale rahvamurrule jõudsid sihikindlamad klubilised ka kellatorni tippu. Pärast orelikontserti suundus osa rahvast Jõhvi linnapäeva õhtust programmi vaatama, osa aga koju või sõprade juurde õhtuseks Eurovisiooni-maratoniks valmistuma. Minu 12 punkti läheb muidugi Õnnelaupäeva klubiliikmele, kes kellatornis koos varsti-varsti sündiva titaga ära jõudis käia!