Lootus. Kahekümne neljas kohtumine.

Teisipäev, 23. juuli jääb keeleklubi Lootus liikmetele, juhendajatele ning Tallinna esindusele meelde kui pooleaastase huvitava töö viimane kokkusaamine. Klubi tegevuse kokkuvõtteks täitsime tagasisidelehti, otsisime vastuseid lõbusa viktoriini küsimustele, jagasime tunnistusi ja maitsesime torti. Iga klubi liige sai anda oma emotsionaalse hinnangu meie tegevustele, meelde tulid õppekäigud ja teemavestlused. Eriti põnevad olid selle kokkusaamise kaks viimast tundi. Siin võib kasutada tuntud TV-reklaami sõnumit – ja juttu jätkus kauemaks…

Kena ja natukene kurb oli kuulda hilisel tunnil Jelena ja Olga sõnu: kas tõesti ei peagi järgmisel teisipäeval klubi kohtumisele tulema?

Klubi Lootus juhendajad Kai ja Samuel tänavad kõiki teisipäevaõhtusi vestluskaaslasi. Loodame, et ühegi klubiliikme teekond eesti keele ja kultuuri tundmaõppimisel sellega ei lõpe. Edu ja huvitavaid avastusi!

Lootus. Kahekümne kolmas kohtumine.

Oma eelviimasel kohtumisel hakkasime ühise klubielu otsi pisitasa kokku tõmbama. Vaatasime tõsiselt läbi enda eesti keele õppimise eesmärgilehed ning arutlesime, mis plaanidest on läinud korda, mis aga oleks võinud minna paremini.

Kõige rohkem jäid osalejad rahule sellega, et eesti kultuuri tuntakse nüüd tõepoolest põhjalikumalt. Küllap aitasid sellele kaasa muuseumiöö programm Jõhvi kirikus, rahvariiete ja rahvakalendri tundmaõppimine, “Tõe ja õiguse” filmiõhtu koos pikema aruteluga, ühised reisid Sinimägedesse, Toilasse ja Tartusse Eesti Rahva Muuseumi. Enamik klubiliiklmeid tunnistas, et omal algatusel poleks hakanud neid käike ette võtma, kuid iga väljasõit osutus huvitavaks ja õpetlikuks. Kahju ainult, et see kõik nii äkki otsa saab, sest käimata on ikka veel nii palju huvitavaid kohti! Mõned klubis käsitletud teemad tundusid raskevõitu. Nii oli üsna keeruline end läbi närida näiteks loodus- ja teadusajakirjade artiklitest, samal ajal kui köögi- ja toiduteemalised tunnid möödusid lennates.

Lõpetuseks jäi pisut aega ka ajakirjandusse pilku heita. Ehk oli asi puhkustes ja suves, kuid huvi pakkusid peamiselt kultuuriteemad ja suveüritused. Käimas on 7 linna muusika festival, saabumas avatud talude päev. Loodame, et klubis veedetud aeg on andnud suurema kindlustunde ning oskuse just endale sobivaid üritusi ka edaspidi otsida ning külastada.

Keelesõbrad ja Lootus. Kuues õppekäik.

Kuuendal õppekäigul sõitsime kolme klubi rahvaga ühiselt Toilasse. Kavas oli osa saada meie maakonna kultuurisuve ühest tähtsündmusest- 7 linna muusika festivalist. Seekord oli ettevõtmine üsna perekeskne- paljud olid kohale tulnud oma autodega ning sõpru ja pereliikmeid kaasa kutsunud.

Et ilm oli suurepärane ning väljakuulutatud esineja- Uku Suviste- üsna populaarne, sai meile kähku selgeks, et kontserdipaika saabub kaugelt rohkem huvilisi, kui rannarestorani saal mahutab. Õnneks oli korraldaja meie klubirahvale siiski kenasti kohad reserveerinud ning ukse taha keegi jääma ei pidanud. Kaheosalisel kontserdil leidis igaüks loodetavasti midagi just enda maitsele vastavat- olid need siis uued või just vanad ja tuntud laulud, võimalus kaasa laulda või isegi joodeldada…

Ilm soosis ka igati meie jalutsukäiku mööda ajaloolist parki, kus imetlesime taastatud terrasse ja roosiaeda, vaateid merele ja Pühajõe ürgorule.

Lootus. Kahekümne teine kohtumine.

Kahekümne teisel kohtumisel oli teemaks eestlaste maailmapilt, uskumused ja side religiooniga. Et eestlased on enamikus juba mitu sajandit ametliku konfessiooni kohaselt luterlased, oli kõigile teada. Kuid millest on tingitud asjaolu, et tänapäeval, pärast Nõukogude usupiirangute lõppu, on eestlased väidetavalt jäänud üheks kõige usuleigemaks rahvaks maailmas? Mida nad usuvad ja miks?

Et selles pisut selgust saada, alustasime päris kaugelt- eestlaste kristluse-eelsest maailmapildist. Kõnelesime muistsetest pühakohtadest, hiitest ja lohukividest, aga ka Kuremäest ja Toonelast. Ja saime pisitasa selgemaks, et ei ole see eestlaste side kõiksusega nii kadunud ühti. Mõnikord võtab soov enda maised mured kellegi teise kaela ajada aga võimust üsna veidratel viisidel ja nii, vahel ka läbi mustavõitu huumori, on see kihk leidnud tee ka kirjanike ja filmimeeste töölauale. Hiljuti rahvusvahelistki tähelepanu pälvinud film “November” toob silme ette oma versiooni krattidest. Päeva lõpetasime nostalgialainel- Lembit Ulfsaki “Keskea rõõmud” ja lai valik muresid, mille lahendamise tubli eestlane heal meelel nõidade ja teadmameeste kanda jätaks.

Lootus. Kahekümne esimene kohtumine.

Kahekümne esimese kohtumise teemaks olid hobid ja vaba aeg. Jutustasime, millised on meie lemmiktegevused vabal ajal ning püüdsime ka aru saada, kui hästi oma klubikaaslasi poole aasta jooksul tundma oleme õppinud. Kas oskame ära arvata, millised võiksid olla nende vaba aja lemmiktegevused?

Edasi tegime tutvust juhendajate kaasavõetud laua- ja seltskonnamängudega. Arutasime läbi nende mängureeglid ja juhendid ning päris uute ja põnevate mängude kõrval tuli igaühel ette ka vanu tuttavaid seltskonnamänge ning meenusid peod ja ettevõtmised, kus need mängud vahel kirgi kütsid. Kui kaasavõetud mängude reeglid läbi arutatud said, järgnes ilmselt parim osa õhtust. Kui majauksi ööseks lukku ei pandaks, oleksime südamerahus veel kaua edasi mänginud.

Keelesõbrad ja Lootus. Viies õppekäik.

Seekordne õppekäik viis meie kolme klubi seltskonna Tartusse. Eesti Rahva Muuseumi hoone on küll uus ja ultramoodne, muuseum ise aga vana ja väärikas ning enam kui sajandipikkuse ajalooga. Kohale jõudes jagunesime kaheks grupiks ning vaatamist- kuulamist jätkus kauemaks. Muuseumi saalides ning labürintides jätkus vaheldumisi nii üllatusi kui äratundmisrõõmu: lähiajaloo olmest lohukivideni, Pääsukese fotogaleriist Kukruse emandani…

Teine suurem väljapanek oli pühendatud Soome-Ugri põlisrahvastele. Tutvusime pisut kuulsa keelepuuga ning kuulasime, kuidas kõlavad erinevates keeltes mõned arvatavalt kõige ürgsemat päritolu sõnad, uurisime ugrimugri eluolu saamidest Siberi rahvasteni… ja oligi algul lõpmata pikaks külastusajaks planeeritud kaks tundi läbi.

Lõunapausi järel võtsime julguse kokku ning külastasime ühiselt ka kuulsat tagurpidimaja. Loodame, et kõikide ekskursantide tasakaaluelund külastuse suuremate ekstsessideta üle elas! Seejärel premeerisime end väikese linnapuhkusega ning asusime tagasiteele.

Lootus. Kahekümnes kohtumine.

Kahekümnenda kohtumise teema oli ajakirjandus. Kui eelmistel kordadel on teemaks olnud peamiselt ajalehed, aga ka raadio ja netiportaalid, siis sel korral olid peamiseks kõneaineks ajakirjad.

Tutvusime süvitsi pigem populaarteaduslike ajakirjadega, nagu Horisont ja Eesti Loodus. Teemad, mis osalejaid köitsid, ulatusid seinast seina. Saime teada huvitavaid fakte mee koostisest ja imetlesime mee kristallilist struktuuri, nagu see mikroskoobi all paistab (meenutades pigem jõuluehteid kui toitu), lugesime Johann Köleri kuulsa Kaarli kiriku altarimaali valmimis- ja restaureerimislugu…

Siiski ei jäänud ka viimased ajalehed läbi sirvimata ning arutlesime Anne Veski fenomeni üle ning pikemaks väitlusteemaks valisime seekord Postimehe lisas AK ilmunud arutluse toidu tootmisest kodus. Kas potipõllundus on mõttetu ajaraiskamine, võimalus toidu ostmiseks kulunud raha kokku hoida, looduslähedane elustiil või, nagu Lääne- Euroopas enamasti arvatakse, vaeste idaeurooplaste viis näljahäda tõrjuda? Selgub, et osalejate arvamused jagunesid üsna vastandlikult. Toidu kodus kasvatamise mahtu, olemust ja mõjusid on aga uurima asunud rahvusvaheline teadlaste grupp, kelle töö järeldusi huviga ootama jääme.