Lootus. Viieteistkümnes kohtumine.

Viieteistkümnes kohtumine oli pühendatud kunstitemaatikale. Et kohtumisele saabudes oli enamikul pea täis värskeid muljeid ja mälestusi muuseumiööl nähtust, kuuldust ja kogetust, alustasimegi rahvakunstist. Jõhvi kihelkonna rahvariided värskelt silme ees, tutvusime ka teiste kihelkondade eripäraste mustrite ja triipudega, lilltikandis sukkade ja Muhu pättidega- ega aja neid kindlasti segi pättidega, kes pimedas nurgataguses pahandust teevad.

Vaatasime ka, kuidas rahvariidemustrid ja iidsed motiivid saavad aluseks kaasaegsele kunstile, näiteks Anu Raua imepärastele sümbolmustrites vaipadele. Uut sõnavara kasutades jutustasime piltidel nähtud kostüümidest ning lõpuks tutvusime ka Eesti kunsti ajateljega, nihkudes iidsetelt teemadelt läbi sajandite kaasajani välja.

Lootus, Keelesõbrad ja Õnnelaupäev. Kolmas õppekäik.

Kolmas õppekäik viis meid muuseumiööle Jõhvi Mihkli kirikusse. Sissejuhatuseks nautisime Ahtme kunstide kooli õpilaste võrratut kontserti, mis kirikuvõlvide all esitamiseks just sobilikuks timmitud. Tillukesed lauljad, viiuldajad ja isegi organist olid hästi harjutanud ning teenisid publiku sooja vastuvõtu.

Rahvatantsuansambel Gevi tutvustas aga Jõhvi rahvariideid. Triibuseelikud, käised, põlled ja tanud on igas kihelkonnas veidi omamoodi, tumesinised pikk- kuued aga Põhja- Eestis üleüldiselt tarvitusel.

Külastasime ka kirikumuuseumi ning vaatamata ülikitsal trepil tunglevale rahvamurrule jõudsid sihikindlamad klubilised ka kellatorni tippu. Pärast orelikontserti suundus osa rahvast Jõhvi linnapäeva õhtust programmi vaatama, osa aga koju või sõprade juurde õhtuseks Eurovisiooni-maratoniks valmistuma. Minu 12 punkti läheb muidugi Õnnelaupäeva klubiliikmele, kes kellatornis koos varsti-varsti sündiva titaga ära jõudis käia!

Lootus. Neljateistkümnes kohtumine.

Neljateistkümnenda kohtumise teemaks oli käsitöö. Koolipingist oskasime kõik meenutada sokikandade kudumist ja linikute heegeldamist. Päriselu oli aga käsitöö valdkondi tublisti laiendanud- klubiliikmed jutustasid, kuidas teha kommidest pilte, kimpe ja torte, kuidas tehakse vasktraadist ehteid, vahaküünlaid või kootakse lastele valmis ka mantlid. Õhtu pärliks oli aga klubiliikme Jurate stuudio külastamine, kus valmivad klaasvitraažid, keraamika, vilditud ja siiditrükis riided…

Videotelt vaatasime ka traditsioonilistel kangastelgedel vaipade kudumist (jajah, olen minagi lapsepõlves vanaema töö salaja ära pusserdanud, hiljem aga üsna kenasti vaibakudumisega hakkama saanud), rahvariidevööde põimimist ning mõnd mehelikumat käsitöödki.

Käsitööajakirjade abiga jutustasime nii klaasakendega linnumajade kui makrameetehnikas punutiste valmistamisest.

Lootus. Kolmeteistkümnes kohtumine.

Kolmeteistkümnendal kohtumisel jätkasime kokaklubi temaatikat. Teemakaartide abiga jutustasime kalaroogadest- mõned neist eksootilised, mõned kõigile tuttavad.

Seejärel muutsime pisut suunda ning vaatasime videoklippi, mis pühendas meid lauakatmise reeglitesse. Nüüd oskame lisaks lauakatmisele ka küsida ja vastata, kuhu asetada leivataldrik, kuhu dessertkahvel ja võinuga.

Pikemaks ettevõtmiseks kujunes kokaraamatute abiga temaatilise peo ettevalmistamine. Koostasime põhjalikud programmid, kuidas korraldada juubelipidu, lapse sünnipäeva, grillipidu või vabariigi aastapäeva vastuvõttu. Eks oli korraldajatelgi üht- teist kõrva taha panna- meedikute arvamus juubelitordist ei pruugi olla päris sama, mis kokaraamatu autoril…aga- pärast hirmsamate kalori- ja rasvapommide asendamist- said kõik peaolauad valmis.

Lootus. Kaheteistkümnes kohtumine.

Kaheteistkümnes kohtumine oli taas pühendatud ajakirjandusele.

Alustuseks lugesime ootamatu jätkuloo hoopis eelmise nädala teemale- rahvustoidud ja meie kodukandi traditsioonilised toidud. Selgus, et eelmisel kohtumisel kõne all olnud silmupüük ning traditsioonilised silmude valmistamise viisid, mis kantud Narva jõe äärsete piirkondade pärandina ka Eesti pärandkultuuri nimekirja, on traditsioonide kirjapanijale ning esitajale Tiiu Toomile ka tunnustuse toonud. Narva-Jõesuu linnalehes oli see tunnustus esikaaneloo vääriliseks hinnatud.

Praktilise töö tegime seekord hoopis teistsugusel moel- hindasime ajakirjandusest loetu- kuuldu uudisväärtust. Arutlesime, kui kaua üht või teist sorti uudis värskena püsib või taaskäsitlemist väärib, milline on loo uudisväärtus olenevalt sellest, kes on lugeja või kuulaja. Kas uudis, mis esimesena meenub, on alati kõige olulisem? Kui uudis on tähtis, siis kas ja kuidas sõltub tema väärtus meie elukohast? Avastasime, et elukoht ning isiklikud huvid mõjutavad uudisväärtust kõvasti rohkem, kui seni endale teadvustasime. Uue gümnaasiumihoone valmimine ja personali valik on igal juhul oluline neile, kel laste koolivalik ees seisab, jätab aga üsna ükskõikseks teised, kel kool mujale valitud. Uus valitsus või presidentide kohtumised näivad olulised sel määral, kuivõrd nad meie igapäevaelu mõjutada võivad, naaberriikide valimised aga enamasti juhul, kui meil on seal lähedasi.

Teine praktiline harjutus oli mõnele ehk lapsepõlvest tuntud “katkine telefon”- kui mitu korda saab ajalehes ilmunud uudist ümber jutustada, enne kui selle sisu totaalselt muutub? Saime hea õppetunni, kui täpseks võib hinnata väljendit “ajalehes kirjutati” peale seda, kui kirjatükk neljandat korda ümber on jutustatud…. Ja ometi oli algallikas tõepoolest ajaleht ning igaüks jutustas, nagu lugu talle meelde jäi.

Heaks uudiseks on aga kindlasti järgmisel kuul traditsiooniliselt toimuv muuseumiöö ning meie võimalus sellest kollektiivselt osa saada.

Lootus. Üheteistkümnes kohtumine.

Käes on lihavõtted ning pühapäeval värvisin mune. Tegin seda just nii, nagu lapsepõlvest mäletan- sibulakoored, riisi-, tangu- ja kruubiterad, marlilapp niidiga pealt kinni ning saadud nutsakad potti keema.

Sellest ning paljust muust, mis eestlaste toidutraditsioonide juurde kuulub, rääkisimegi üheteistkümnendal kohtumiskorral. Ehtsa peoperemehena oli Samuel daamide vastuvõtmiseks valmistunud ning katnud soojade ilmade saabumise puhul laua, millel ehtne eesti soojailma toit- kama, ning selle juurde pisut sepikut.

Meenutasime enda lapsepõlve kodukööke ning saime palju kuulda nii leedu, vene, juudi kui eesti toidust. Ei puudunud ka üllatused Peipsiveere kandist.

Toidukaartide abiga arutasime läbi rea retsepte ning lõpuks avastasime sealt terve hulga huvitavaid detaile: kas pestud toit kuivaks tupsutada või lasta nõrguda; mis on ürdid ja kas põldsalat kuulub ürtide hulka või mitte, mida tähendab, et toit on leige ja kuidas saab leige olla näiteks publiku vastuvõtt mõnele kontserdile. Teame nüüd mõndagi kaunvilja ja loodame, et klubirahvas ei leia põhjust omavahel kana kitkuda.

Lootus. Kümnes kohtumine.

Kümnes kohtumine toimus Oskar Lutsu “Kevade” ja “Suve” tegelaste osalusel. Selge, et Arno, Teele, Toots ja Kiir olid õpilased. Aga kes oli köster ning mis rolli ta kohalikus elus mängis? Kes oli pastor, kes kellamees ja mida tähendab “koht läheb haamri alla”? Saime teada, miks oli Paunveres kaks kooli ja kes seal õppisid ja kuidas on kellamees Lible osatäitja Kaljo Kiisk seotud meie kodukandiga. Lõpuks mängisime rollimänge ning jutustasime sajandivanuseid koolilugusid läbi “Kevade” tegelaste silmade.

Kohtumise teises pooles saime tuttavate tegelastega uuesti kokku kümmekond aastat hiljem. Saime näha, kuidas Toots hakkaski Teelega plaani pidama ning mismoodi köstrihärra endisi õpilasi võõrustas. Tutvusime ka Tootsi ning Kiire vanemate ning külafilosoofist apteekriga, kes “Punsli eli” abiga mitmesuguseid hädasid ravida suutis. Loodan, et eestlaste arhetüübid, nagu “Lutsu tegelasi vahel nimetatud on, said filme vaadates ning läbi arutades lähedasemaks.