Lootus. Viies kohtumine.

Viienda kohtumise teemaks oli identiteet. Mille järgi me otsustame, kes me oleme? Mis määratleb meie rahvuse ja kui oluline selline määratlemine meie jaoks on? Jututeemasid jätkus niivõrd kauaks, et esimest korda klubi ajaloos magasime kohvipausi aja põhjalikult maha! Kas inimese rahvuse määrab keel, kodakondsus, sugulaste ja vanemate rahvus või miski veel? Kas peaksime kindlasti otsustama, mis rahvusest oleme või saame olla mitme rahvuse liikmed korraga? Vestlus arenes vahepeal kirglikuks ja mõned seisukohad erinesid, aga üksmeelel oldi selles, et enesemääratlus ongi suures osas igaühe isiklik asi ja erinevaid võimalikke lähenemisi palju. Arutlesime ka kodakondsuse ja topeltkodakondsuse üle.

Kohvipausi järel tegime rühmatöö, kus arutlesime rahvustega kaasa käivate stereotüüpide üle. Mis meile esimesena meenub, kui öeldakse “eestlane” või “venelane”? Kas need stereotüübid kujundavad meis positiivseid või negatiivseid eelhoiakuid ja kui palju nad tõele vastavad? Rühmatööd tulid sõbralikud ja nende põhjal jäid domineerima pigem võimalus jääda neutraalsete hoiakute juurde.

Päeva lõpetuseks mängisime seltskonnamängu “Alias”, kus võimalikult täpsete küsimuste abil tuli ära arvata, mis rahvuse endale kaardipakist tõmmanud olid. Olles sedamoodi värskendanud ka oma geograafiateadmisi (Kas mehhiklased elavad Lõuna- või Põhja-Ameerikas? Kes elavad poolsaarel- kas jaapanlased või korealased?), läksime koju heas tujus. Järgmisel teisipäeval näeme jälle.

Lootus. Neljas kohtumine.

Neljanda kohtumise teemaks oli ajakirjandus. Tassisin laiema ülevaate huvides kaasa terve kotitäie erinevaid päeva- ja nädalalehti. Et aga päevasündmused- mis muud, kui äsjamöödunud valimised- olid seekord niivõrd tulivalusate punktidena keskendunud just Ida-Viru ja eriti veel Kohtla-Järve temaatikale, jäid kaugemad teemad suurelt osalt kõrvale.

Kõige kõvemaks tõmbenumbriks jäigi seekord maakonnaleht, mis tavaliselt klubirahva esimene eelistus ei ole. Kellel oli suures koolitülis õigus ja miks? Millised on meie endi kogemused koolide ja lasteaedadega? Kes on meid siia kirdenurka ära unustanud, kes toetanud ja kuidas? Mida me ise teha oleme suutnud, mida mitte? Meie lood olid päriselust, probleemid ja lahendused samuti.

Lootus. Kolmas kohtumine.

Kolmanda kohtumise teemaks oli laulupidu. Sellega me päriselt ei piirdunud, sest ka tantsupidu sai üsna üksipulgi läbi arutatud. Õnneks ei olnud tegu kaugeltki mitte võõra teemaga- igaüks oli midagi kuulnud- näinud, oli koguni klubilisi, kelle peomälestused ulatusid tagasi Gustav Ernesaksa taktikepi all kaasalaulmiseni. Ju olime kohale sõitnud ühises laulupeorongiski.

Ega me laulude- tantsudega piirdunud: rühmatöödena panime paika kogu rahvahulga liikumise, majutuse ja toitlustuse logistika, mängisime vahelduseks sõnamänge ja õppisime kaasa ümisema üht tantsupeolt tuule tiibadesse saanud eestlaste lemmiklugu- “Tuulevaiksel ööl.”

Lootus. Teine kohtumine.

Meie teise kohtumise läbivaks teemaks oli muusika. Kalendrisse vaadates tundus igati asjakohane tutvuda alustuseks millegi nii ürgeestilikuga kui “Väljas on veebruar täna”. Sobitades loo ühtlasi Tõnis Mägilt kuuldud tähelepanekuga, et eestlased on üks väheseid rahvusi maailmas, kes laulavad ehtsat poeesiat. Poetess Viivi Luik kirjutab aga tõepoolest niivõrd rikkalikus ja kujundirohkes eesti keeles, et tekst suutis loodetavasti pakkuda natuke krõbedamaid pähkleid ka neile klubiliikmetele, kellel igapäevane keeleoskus juba selge. Eestimaa veebruar suudab aga alati üllatada. Kui olime ühiste pingutuste tulemusel laulusõnad- spikrid kokku monteerinud ja Randpere-Alendri duetile tausta laulsime (“Lumede juuksed on valla”), krabistas akende taga juba ehtne veebruarivihm.

Veel värskendasime oma mälu üksteise tundmise osas ja katsetasime, kui osavad identiteedivargad me oleksime. Mitu identiteeti suutsime mängu käigus ikkagi ära kaotada, aga küllap harjutame veel. Vahepeal jõudsime läbi mõelda ja kirja panna ka oma isiklikud keeleklubi- eesmärgid ja plaanid nende eesmärkideni jõudmiseks, valida klubile sobiliku nime, rääkida veel muusikast ja muusikutest.

Lõpulooks sai valitud Raimond Valgre “Sinilind”. Et järgmise kohtumise läbivaks teemaks saab laulupidu, loodan, et klubirahvas nädala jooksul aega leiab oma uut repertuaari vahetevahel ka uuesti üle kuulata, kaasa ümiseda ning miks mitte ka plaatidelt või netiavarustest lisa otsida.


Lootus. Esimene kohtumine.

Kohtusime Vahtra Loomekeskuses hämaravõitu klassis esimest korda grupiga, kelle juhtimises läbi eesti keele ja kultuuri salamaailma olen poole aasta jooksul osaleda lubanud.

Et miks just salamaailma? Eks ole eestlased pikka aega harjunud eesti keelt ja komberuumi üsna suletud klubina nägema, kuhu väljastpoolt just sageli juurde ei tulda. Nii et kui keegi juba eesti keeles rääkima hakkab, olgu räägitud perfektselt. Vastasel juhul kipub eestlane suu karmilt kriipsuks tõmbama või ise võõrkeelele üle minema.

Sedasorti elukogemustega rikastatuna panid klubiliikmed üksmeelselt reeglitesse kirja, et me ei naera üksteist valesti rääkimise eest mitte kunagi välja. (Sõbralik naeratus on ikkagi oodatud!) Me ei kritiseeri ega diskrimineeri. Rääkida võib nii eesti keelt kui eesti keeles. Mobiiltelefonide suhtes me sama lahked ei ole: nemad peavad klubitegevuse ajal üldjoontes vait olema. Kohvitada on lubatud ka väljaspool kohvipausi, samuti on lahkesti lubatud külakosti kaasa tuua. Reeglite kehtestamisel oli grupp üllatavalt üksmeelne: hääletamist läks vaja ainult ühe punkti juures.

Veel mängisime tutvumismänge ning püüdsime välja nuputada ajalehte sobiva esikaaneloo, kuidas meie klubirahva elu sügiseks muutunud on. Selgus, et meie silmaring on ohtrate reiside käigus kõvasti laienenud: me oleme käinud Haapsalus ja Saaremaal, Viljandi folgil ja Jõhvi kontserdimajas… Eestikeelse ooperi kõrval tasuks ära vaadata ka mõni selgelt eestikeelne ballett. Reisiplaanide seadmisel tekkis aga ootamatult probleem. Kuidas me neist aru saame? Eesti eri nurkades räägitakse ju eri murrakuid. Ja mis keelt räägivad setud? Kalendrisse vaadates ei ole enam kaugel ka vastlad. Mida rahvusköök vastlapäeval pakub? Mõndagi jõudsime läbi arutada. Üht-teist jäi aga etnogeneesi ja rahvusköögi valdkondades õnneks ka tulevaste klubikohtumiste tarvis ootele. Kaunist sõbrapäeva!