Keelesõbrad. Neljateistkümnes kohtumine.

Neljateistkümnes kohtumine oli pühendatud käsitööle. Et kõigil oli jagada värskeid muljeid muuseumiööst Mihkli kirikus ning seal nähtud Jõhvi kihelkonna rahvariietest, vaatasime edasi ka rahvariiete temaatikat laiemalt. Tuttavaks said nii Põhja-Eesti sinised pikk-kuued kui lilltikandid ja Muhu pätid. (Muhu pätte oskame igatahes kindlalt eristada neist pättidest, keda rahvusvahelise sõnaga ka huligaanideks kutsutakse).

Uut sõnavara tarvitasime aga erinevate piirkondade rahvariiete pilte kirjeldades üsna osavalt. Kõnelesime ka käsitööst, mida kodus ise teha saab ning ajakirjade abiga jutustas igaüks mõne huvitava eseme valmimise loo. Parem- ja pahempidisilmused, soonikkoe, silmade kahandamise ja kasvatamisega tuleme varrastel kõik toime. Nüüd tuleme toime ka oma tegevuse kirjeldamisega või mustrilehe lugemisega eesti keeles.

Lõpuks vaatasime, kuidas käib kudumine kangastelgedel.

Lootus, Keelesõbrad ja Õnnelaupäev. Kolmas õppekäik.

Kolmas õppekäik viis meid muuseumiööle Jõhvi Mihkli kirikusse. Sissejuhatuseks nautisime Ahtme kunstide kooli õpilaste võrratut kontserti, mis kirikuvõlvide all esitamiseks just sobilikuks timmitud. Tillukesed lauljad, viiuldajad ja isegi organist olid hästi harjutanud ning teenisid publiku sooja vastuvõtu.

Rahvatantsuansambel Gevi tutvustas aga Jõhvi rahvariideid. Triibuseelikud, käised, põlled ja tanud on igas kihelkonnas veidi omamoodi, tumesinised pikk- kuued aga Põhja- Eestis üleüldiselt tarvitusel.

Külastasime ka kirikumuuseumi ning vaatamata ülikitsal trepil tunglevale rahvamurrule jõudsid sihikindlamad klubilised ka kellatorni tippu. Pärast orelikontserti suundus osa rahvast Jõhvi linnapäeva õhtust programmi vaatama, osa aga koju või sõprade juurde õhtuseks Eurovisiooni-maratoniks valmistuma. Minu 12 punkti läheb muidugi Õnnelaupäeva klubiliikmele, kes kellatornis koos varsti-varsti sündiva titaga ära jõudis käia!

Keelesõbrad. Kolmeteistkümnes kohtumine.

Kolmeteistkümnendal kohtumisel jätkasime kokaklubi temaatikat. Arutasime läbi, mida maitsvat nädala jooksul sõime ning seejärel jutustasime toidukaartide abiga kalatoitudest. Kui kaua tuleb keeta kaheksajalga, kui kaua krabi? Selgus, et lisaks toidukaartidele oli klubilistel üksteisele ka oma kogemustest üsna eksootiliste mereandide kohta näpunäiteid jagada.

Edasi tutvusime lauakatmise temaatikaga. Saime näha, kuhu asetatakse laual prae- salati- ja dessertkahvlid, kuhu võinuga või leivataldrik.

Kohtumise lõpuks tõmbasime teemakaardid ning planeerisime kokaraamatute abiga korralikud peoprogrammid koos menüüdega. Nüüd oleme kogenud peokorraldajad ning oskame jutustada, kuidas korraldada grillipidu või vastuvõttu, kuidas aga lapse sünnipäeva või lihtsat õhtusööki sõpradega.

Keelesõbrad. Kaheteistkümnes kohtumine.

Kaheteistkümnendal kohtumisel oli päevateemaks ajakirjandus. Seekord kõnelesime sündmuste uudisväärtusest. Millised uudised meenuvad esimestena, millised on aga tõepoolest tähtsad? Üritasime üheskoos viimase nädala pingeread kokku saada.

Veel jõudsime teha praktilise katse, kui täpsena jõuab meieni informatsioon sellest, mida ajalehes kirjutati. Selgus, et paari-kolme ümberjutustamise käigus muutus justkui täpsena edasi antud informatsioon niivõrd, et polnud võimalik aru saada, kes, mida ja mis põhjusel tegi.

Kohtumise teises pooles võtsime ette ajakirjanduse kultuuriküljed. Saime tuttavaks ühe eestlaste armastatuima raadiosaatega- David Vseviovi autoriprogrammiga “Müstiline Venemaa”.

Keelesõbrad. Üheteistkümnes kohtumine.

Üheteistkümnendal kohtumisel tegime tutvust rahvakommete ja rahvusköögiga. Kõnelesime, millised on meie endi mälestused emade- vanaemade pühadetoidust ja usun, et porgandipuder, koduleib, omatehtud pelmeenid ja pirukad on aastakümneid hiljemgi meenutamist väärt ning küllap leiab kasahhi juurtega he edaspidi tee mõnessegi Virumaa kööki.

Eesti rahvuspühade aastaring on samuti seotud kindlate toitudega. Just-just värvisime kõik sibulakoortega mune. Jaanipäevaks on vanad eestlased ikka koduõlut teinud, mihklipäevaks oinaprae valmistanud ja jõulud algavad piparkoogilõhnast. Verivorsti ja pohlamoosi muidugi unustamata. Vastlapäeval käib ikka laual herne- või oasupp ning kuklid või pannkoogid. Ja ongi jälle käes lihavõtted…

Kokaraamatutest leidsime ka rea keerulisi väljendeid, mida koos lahkasime. Nüüd teame, kuidas täita nõu triiki või kuhjaga, kuidas vedelik sõelast nõrgub, tilgub või voolab. Küpsetada saab nii muredaid kui nätskeid leibu ja pirukaid ning toitu võib peenestada, hakkida, viilutada, rullida… Peaasi, et lõpptulemus endale maitseks.


Keelesõbrad. Kümnes kohtumine.

Kümnendal kohtumisel saime tuttavaks rea tegelastega, keda on korduvalt nimetatud ka eestlaste arhetüüpideks- Oskar Lutsu “Kevade” ja “Suve” tegelaskonnaga. Arno, Tõnisson, Toots, Kiir, Imelik ja Teele elavad oma ekraanielu läbi igale eestlasele tuttava, detailideni pähe kulunud filmitriloogia, kuid terasemalt ringi vaadates võib neid märgata tänapäevagi igapäevaelus.

Enamik eestlasi tunneb hästi nii raamatu kui filmide saamislugu. Tänase kohtumise järel on teema klubirahvalegi selge. Ja mees filmirullil Jõhvi Kontserdimaja ees.. Lible? Mis tema seal teeb?

Keelesõbrad. Teine õppekäik.

Teine õppekäik viis Keelesõbrad teatrisse. Jõhvi Kontserdimaja kammersaalis oli külas Polygon Teatri ja Vana Baskini teatri ühisprojekt, Mika Myllyaho nukravõitu naer-läbi-pisarate-draama “Garaaž” Tõnu Oja ja Andrus Eelmäe esituses.

Etendus kõneles kahest pensionieale lähenevast mehest, kes uute aegade saabudes muutustele jalgu hakkavad jääma ning peavad nuputama uusi võimalusi eluga toimetulekuks.

Lugu kõnetas igaüht omamoodi. Kas ka meie ühiskond on omadega sealmaal, et viisakasse seltskonda kuuluda soovides peaks tänaval Maxima koti ära peitma? Kas kihistumine on küll soomlaste, kuid mitte meie probleem ja kas meie põlvkonnas võis kellelgi olla probleem, et kinoraha tuli isa taskust salaja näpata, hiljem aga nahatäiega riskida? Kõigi murede kõrval jääb siiski lootus, et alati leiame sõpru, kes raskel hetkel ühel või teisel moel appi tulevad.