HIIR: kolmas õppekäik

23. novembril käisime draamateatris vaatamas etendust “Jaanipäev”. Etendus oli kurb, naljakas, pani imestama, üllatuma, natuke vihastama ja ärritama. Nii võime öelda, et ükskõikseks see kohe kindlasti ei jätnud! Tegemist oli dokumentaaltükiga, mille jaoks käisid autorid materjali kogumas Siberis Krasnojarski krais asuvas Ülem-Suetuki külas selasete eestlaste juures. Kes on eestlane? Kas see, kes räägib eesti keelt? Või see, kes elab Eestis? Kas see, kes tähistab jaanipäeva? Või hoopis see, kes peab ennast südame järgi eestlaseks? Või see, kes lihtsalt deklareerib, et ta on eestlane? Ega me vastust ei tea… Inimesed on inimesed, oma murede ja rõõmudega. Kõik elavad, sest elama peab, olgu saatus missugune tahes.

HIIR: kolmeteistkümnes kohtumine

Kuu lõpp, teemaks ajakirjandus. Lähenesime teemale seekord veidi teise nurga alt ja rääkisime ajakirjaniku elukutsest. Enne oma mõtete avaldamist lugesime teksti “Ajakirjaniku argipäev”. Lisaks ajakirjaniku ametile rääkisime ka toimetajast, keelekorraktorist, fotograafidest, kujundajatest – neid ameteid on palju, kes iga päev oma tähtsat tööd teevad, et hommikuks oleks meie jaoks valmis värske leht.

Püüdsime etteantud fotode põhjal ära arvata, mis päevakajalise uudisega on tegu. Nagu ikka, oli meeldivaid ja häirivaid uudiseid. Hea uudis on see, et Tallinna loomaaia jääkaru Nord sai juba 17-aastaseks!

Kirjutasime huvipakkuvale artiklile anonüümse, kuid samal ajal viisaka kommentaari. Tuli välja, et tavaelus me keegi ise ei kommenteeri, küll aga loeme mõnikord küll. Vaatasime “Pealtnägija” klippi varastatud kunstiteoste avastamisest, samuti Tujurikkuja klippi anonüümsetest netikommentaatoritest.

HIIR: kaheteistkümnes kohtumine

Jätkasime toiduteemaga, seekord veidi isiklikumalt. Laiendasime oma sõnavara omadussõnadega ja panime need paari sobivate toidusõnadega. Panime ennast nii-öelda erinevatesse parteidesse, kes kõik peavad au sees erinevaid toidurühmi (piimatooted, puuviljad, lihatooted, maiustused, aedviljad, teraviljatooted) ning tõime iga kohta välja head ja halvad küljed. Nagu ikka, kui naised kohal, viib jutt tervislikule toitumisele, toiduvalikutele, toidupüramiidile.

Vaatasime värske saate “Suud puhtaks” veganiteemalist lõiku. Mida on õige süüa?  Kes peaks mida sööma?

Tuletasime meelde vanu aegu saatest “Vana aja asjad: söök ja jook” ja meenutasime oma lapsepõlvekogemusi.

Kaks klubilist kostitasid meid kaasatoodud üllatustega: meekook ja kondenspiima-sokolaadi kreemjas magustoit. Paljud olid ka kaasa võtnud oma lemmikretseptid, mida siis üksteisele tutvustati.

Hiir: üheteistkümnes kohtumine

Täna rääkisime söögist ja söögikommetest. Esmalt rääkisime äsja möödunud mardipäevast ja mardipäeva söömiskommetest, täpsemalt mardihanest. Siis pakkusime, mis meil endal seostub eesti toiduga: kama, mulgipuder, hapukapsad, õlu jne jne. Enne teksti lugemist proovisime pakkuda uusi rahva lemmikuid 21. sajandil: võileivatort lõhega, astelpajutort, kodujuustutort, kartuli-kana-ahjuvorm jne. Siis lugesime teksti, mis rääkis eesti uue rahvustoidu otsinguist. Tutvustasime oma “firmaroogi” ehk neid, mis keele alla viivad. Kui toidust rääkida, siis hakkab sülg voolama ja kuna on juba õhtu, siis ka kõht korisema… Lugesime ka lõbu pärast toidu- ja söömisanekdoote ning panime kokku toiduteemaliste vanasõnade sassiläinud pooli.

Teises pooles oli meil külas sõrmejäljeekspert Erik. Kõigepealt pidime üldsegi ära arvama tema ameti ja see oli päris raske. Erik rääkis meile sõrmejälgede olemusest, oma töövahenditest ja tööst. Vaatasime päris sõrmejälgede fotosid ja kuulasime erinevate tuvastusmeetodite kohta. Erik rääkis ka huvitavaid lugusid oma praktikast. Saime esitada küsimusi ja kuulsime neile ka vastused. Näiteks saime kuulda sellest, miks ühemunarakukaksikutel on ikkagi erinev sõrmejälg. Ja ka seda, kuidas ajaloo jooksul on kurjategijad püüdnud oma sõrmejälgedega manipuleerida.

 

HIIR: kümnes kohtumine

Vahelduseks eesti keelele alustasime tundi naljaga pooleks kehakeeles 🙂 Näitasime tegevusi ja püüdsime ära arvata, mida keegi tegi näiteks möödunud nädalal (mineviku vormis) – viksisin kingi, ujusin basseinis, pühkisin tolmu jne.

Valmistusime järgmisel nädalal tuleva külalise tulekuks ja mõtlesime välja küsimusi, mida küsida. Esialgu harjutasime üksteise peal ja nii saime teada jälle midagi uut ja huvitavat, mida varem ei teadnud.

Vaatasime Eesti filmi “Vehkleja”, pärast mida arutasime teemal, mis valikud tavalise inimese ees rasketel aegadel seisavad. Vaatasime üle kümmekond väljendit, mida kuulsime filmist.

HIIR: üheksas kohtumine

Kuu lõpus vaatame traditsiooniliselt üle ajakirjandusuudised. Algatuseks sai igaüks ise välja tuua selle, mis viimasel ajal raadiost-telest-ajakirjandusest-internetist meelde on jäänud. Kahjuks leidub uudistest ikka väga palju negatiivset: lennuõnnetus, tulistamine, pommid, liiklusavariid. Kas külm ilm on hea uudis või halb uudis? Mine võta kinni…

Otsisme uudiseid erinevate märksõnade järgi: mehed, naised, lapsed, noored, eestlased, venelased, keskealised, vanad, puudega, linlased, maaelanikud. Nii saime üsna kirju pildi kokku! Lappasime lehekülgi ka selle jaoks, et teha naljakaimana tunduva foto kohta viielauseline jutuke.

Järgmisena püüdsime eelnevalt ettevalmistatud slaidide pealt ära arvata, mida mõne fotoga uudises öelda on tahetud.  Kogu materjal oli pärit eelmise nädala Delfi uudisteportaalist, aga ära arvata ei olnudki nii lihtne. Pikemalt rääkisime “väikese Martini juhtumist” ehk laste sattumisest turvakodudesse ja asenduskodudesse, laste lapsendamisest ja ka hülgamisest. Väga emotsionaalne.

HIIR: kaheksas kohtumine

Kohtumine oli lõbus! Meil oli palju mängulisi ülesandeid, mis tegelikult oli ju tõsine keelepraktika! Reastusime (ehk võtsime ritta) eesnime järgi ja nimetasime enda juures omadussõna kaudu sellise omaduse, mis enda juures kõige rohkem meeldib. Järgmisena mängisime oletamise mängu, selle tegime paarides. No proovi oletada oma paarilise kohta, kui saad ainult talle otsa vaadata…! Nalja kui palju, sest alati ei läinud asjad sugugi täppi. Edasi panime ennast tööstaaži järgi ritta ja kirjeldasime oma tööelu raskeimat aastat. Saime ka  rääkida oma erinevatest varasematest töökohtadest ja saadud kogemustest. Iga kogemus tegelikult rikastab, olgu see hea või isegi halb… Lõpetuseks jagunesime rühmadesse oma laulueelistuste järgi ja meie üks klubiline laulis imeilusa udmurdi rahvalaulu õnnetust armastusest.

Pärast kohvipausi hakkasime tegema teatrit. Kindlasti on paljud meist mõelnud, kas näitleja amet on kerge (nagu laval üldiselt paistab) või ikkagi raske, nõudes vaeva ja higi… “Laulsime” hääle lahti naljakate hääldusharjutustega ja nii elasime “rolli” sisse.  Esmalt tegime näitemängu “Uinuv kaunitar” ja siis lavastasime kahes rühmas Aino Perviku  “Kunksmoori” katkendi, kus Kunksmoor on sattunud linna suurde kaubamajja osturetkele. Naised on ju mõnikord nõrgad… ja vajavad ootamatult palju asju: kübaraid ja kette, pika varrega saapaid ja roosasid pitsiga päevavarje…