Avastajad: kuueteistkümnes kohtumine

19.12 lõime jõulumeeleolu. Uurisime, kuidas paistsid jõulupühad Eestimaal, kui lugeda 80, 90 ja 100 aastat vanu ajalehti või vaadata vana kinokroonikat. Kui palju oli seda pühadetunnet rahva hinges ja kui palju sai sellele tuge laadalt, köögist, kingikotist? Jõudsime järeldusele, et jõulud on ikka jõulud ja inimestel endiselt samad mured ning rõõmud! Maiustasime piparkookide ning Irina tehtud imemaitsva koogiga. Lugesime jõulusalme ning ka päkapikk ei jäänud tulemata.

Aga kingikott vajas täitmist. Klubilised meisterdasid kohtumise teises pooles toredad küünlakaardid. Detsember on Avastajatele olnud suur isetegemise kuu. Peaaegu 100 aasta tagune jõulureklaam ütles: „ Õudne ja lõputa näib öö, kui rahutult woodis peab ühelt küljelt teisele keereldes mõtlema ja kaaluma, kuidas saaks weikese rahaga suurt kingitust teha…“ Avastajad haarasid härjal sarvist ja valmistasid detsembrikuu jooksul perele ja sõpradele ise suurepärased jõulukingid.

Häid jõule ja edukat uut aastat kallid Tatjana, Irina, Marjana, Ljudmilla, Mariana, Tiina, Anna, Svetlana, Oksana, Snežana, Irina, Nutsa, Nadežda, Anna, Irina,Veera ja kõik meie armsad külalised!

Kohtumiseni 9.01.2019.

Avastajad: viieteistkümnes kohtumine

12.12 Rääkisime toidust. Vaatasime toredat nostalgilist saadet “Vana aja asjad: söök ja jook” ja meenutasime oma kogemusi lapse- ja noorpõlve lemmikmaitsetest. Pakkusime, mis meil seostub eesti toiduga: sealiha, verivorstid, kama, mulgipuder, hapukapsad, õlu …

Tutvusime väikese Eesti toidu leksikoniga ja täiendasime seda. Kui toidust rääkida, hakkab kõht korisema ja suu läheb vesiseks. Seega oli aeg proovida kaasavõetut: sooja lihaleiba ja karaskit taluvõiga. Klubiliste huvi pälvis karask. Õppisime video abil seda valmistama ja tutvusime erinevate karaskiretseptidega.

Lihtne karask ehk laisa inimese leib:
2 muna
3 dl keefirit või petti
soola
2 sl (pruuni) suhkrut
soovi korral köömneid
paar supilusikatäit õli
peotäis nisujahu (4 sl)
3 klaasitäit odrajahu
2 tl söögisoodat
määrimiseks sulavõid

Klopi munad lahti, lisa keefir, sool, suhkur, köömned(soovi korral) ja õli. Sega ühtlaseks. Lisa jahudele sooda ja sega keefirisegusse. Kalla küpsetusvormi või pannile. Küpseta 200-kraadises ahjus, kuni pealiskiht hakkab kergelt pruunistuma. Selleks kulub 35–45 minutit. Võta karask ahjust ja määri pealt sulavõiga.

Avastajad: neljateistkümnes kohtumine

5.12 oli klubis väga-väga tore külaline, keda võiks kiitma jäädagi. Nimelt tuli Avastajatele külla moosekant( nagu ta ennast ise uhkusega nimetab!) Raul Räitsak Kohtla-Nõmmelt. Kohtumine möödus väga ruttu, sest Raul suutis oma muusika ja vahvate lugudega klubilisi jäägitult haarata. Saime temast teada kui spordimehest, pereisast, kultuuriga tegelevast inimesest. Tema repertuaaris on üle tuhande loo, nii et esinemisel ei jää Raul kunagi hätta.

Vaatasime videot perekond Räitsakutest, kes aitasid Tanja Mihhailoval viia oma kodukant Kohtla-Järve laulupealinna tiitlile lähemale. Eestlaste hulgas väga populaarse ja vaadatud “Laulupealinna” saate formaat nägi ette, et Tanja Mihhailoval tuli leida oma kodukandist musikaalne perekond, kellega telepurgis armastuslauluga üles astuda. Selleks perekonnaks saidki Räitsakud – pereisa Raul, tütar Karoliina ja poeg Kaspar.

Pärast videot küsisid klubilised küsimusi ja lasime muusikal kõlada. Laulsime ka ise. Üksmeelne otsus oli, et hingele tehti sellel õhtul küll pikk pai. Meie südamedki ärkasid üles, nagu rahvalikus koraalis “Mu süda, ärka üles” öeldakse.

Raul ei olnud selle esituse üle küll uhke, aga täiesti asjata. Avastajad kuulasid ja meile küll meeldis. Täname Marianat, kes imelist võimalust Raul Räitsakuga kohtuda pakkus!

Avastajad: kolmeteistkümnes kohtumine

28.11 toimus käsitöö töötuba, kus klubilistele tutvustati põnevat tehnikat, millel kahjuks veel eestikeelset vastet polegi. Nimelt on scrapbooking ebatavaline ja mitmekesine loominguline tehnika, mille põhieesmärk on albumite, laegaste, kaartide, šokolaadi- ja küünlataskute loomisel kasutada kaunistamiseks paelu, tekstiili, kive, helmeid, jooniseid, väljalõikeid ning muid materjale. Scrapbooking on väga köitev paberiga töötamise meetod, et luua kaunist käsitööd, sest ise ja hingega tehtud asjad on alati moes. Sellega nõustusid kõik klubilised, kes valmistasid rõõmuga endale kauni šokolaaditasku.

Kohtumise teises pooles rakendasime õppemeetodit “küsimuste ring”, kus kõigil tuli leida endale paariline ja sõnastada küsimused ühe sobiva teema kohta. Iga inimene esitas lõbusa küsimuse ja ja partner püüdis sellele vastata. Pärast vahetati küsimusi ja partnereid. Tekkis tore ring, kus osalejad said vabalt liikuda ja omavahel suhelda. Kõik osalesid diskussioonis, abistades üksteist nii sõnavara kui grammatika küsimustes.

Avastajad: kaheteistkümnes kohtumine

21.11 rääkisime alustuseks Avastajate ja Jõhvikate ühisest käigust Rakvere Teatrisse. Muljeid oli palju, sest enamiku jaoks oli Rakvere teatris viibimine esmakordne. Kiideti Rakvere Teatri interjööri, imestati publikurohkuse üle. Imestada ei ole midagi, sest eestlased on kindlasti teatrirahvas, kes võimalikult palju etendusi külastavad, eriti suvel.

Etendus” Paunvere poiste igavene kevade” tekitas klubilistes palju positiivseid mõtteid: kui hästi näitlejad a capella laulavad, kui tore oli pillimäng, miks Raja Teele oli nii kuri ja kangekaelne ja palju muud huvitavat. Lühidalt: Avastajad kasutavad siinkohal rõõmuga võimalust teha etendusele reklaami ja soovitavad soojalt ka teistele klubidele!

Hiljem vaatasime filmi “Suvi”. See oli suurepärane lõpetus terve novembrikuu kestnud Oskar Lutsu teemale ja tekstide lugemisele ning analüüsile. Filmi vaatamine andis lõplikud vastused ka nendele küsimustele , mis etenduses võib-olla arusaamatuks jäid.

Avastajad: üheteistkümnes kohtumine

14.11 rääkisime alustuseks sellest, mida põnevat meie nädalasse on mahtunud. Ja tõesti, huvitavaid hetki meie elus jagub! Harivad ja uuenduslikud koolitused, eesootav kohtumine haridusministriga, Eesti oma palverännakurada, mis kulgeb Piritalt Vastseliinasse ja on 465 km pikk, Eesti esimene suhtlusrobot Abot ja palju-palju muud, nii et juttu jätkus kauemaks, nagu reklaamis öeldakse.

Arutasime ka 16. novembril toimuva teatrikülastusega seotud üksikasju. Avastajad ja Jõhvikad otsustasid ühiselt minna Rakvere Teatrisse vaatama etendust” Paunvere poiste igavene kevade”.

Kuna sissejuhatavas vestluses kumas läbi mure laste lugemuse pärast, jõudsime järeldusele, et see sõltub suures osas täiskasvanute eeskujust. Niisiis, käärisime käised üles ja asusime lugema, pöörates tähelepanu ilmekusele ja korralikule hääldusele.

Tekstiks oli katkend Andrus Kivirähki näidendist „ Kevadine Luts“, mis on kirjutatud vanameistri 125. sünni-aastapäeva puhul ja kus esinevad nii juubilar ise kui ka tema kaasaegsed, olnud ja olematud tegelased. Pöörasime tähelepanu Oskar Lutsu ja Andrus Kivirähki kujundlikule keelekasutusele, tutvusime rahvalike väljenditega, mida Lutsu tekstides väga palju esineb ja arutlesime loetu üle.

…Ah, sa ei saa aru. Eks muidugi, kui sul pole kõrgemaid sihte, siis võib sambla peal ka pikutada ja linnulaulu kuulata, kuni uni peale tuleb. Aga kui sa tahad midagi saavutada, kui sa tahad kellekski saada, kuhugi välja jõuda – siis tuleb siit unisest provintsist esimesel võimalusel varvast visata. Tead, mis ma ütlen – mine ka! Mida sinagi siin passid? Koolis olid lahtise peaga poiss, saksa keel on suus, küll sa Saksamaal tööd leiad…
46147253_504215356744852_9175961374637948928_n

Avastajad: kümnes kohtumine

7.11 kohtumisel otsisime Eesti kirjanduse varasalvest üles Oskar Lutsu loomingu . Jätkus õpimeetod „Intervjuu külalisega“. Lugesime Oskar Lutsu esimest, 1907. aastal avaldatud luuletust „Elu“:

“Üks ainus silmapilk on elu,
Kahest igawikust piiratud:
Üks nendest see, mis enne oli,
Ja teine, mis on pärast meid…

Arutlesime selle luuletuse üle, tutvusime põhjalikult kirjaniku elulooga. Sirvisime raamatut „Kevade“ ja saime tuttavaks Oskar Lutsu kui inimesega.

Oskar Luts lubas mingisugusel koosolekul raamatust rääkida. Ta läks kõnepulti, sõnavõtu tekst kaasas. Saalis kustutati valgus. Kõnepuldi valgus oli aga napp. Luts alustas: “Raamat on?” Uuris märkmeid, ei näinud. Lausus jälle: “Raamat on?” Ikka ei näinud. Luts läks ägedaks ja alustas viimast korda: “Raamat on? Kurat teab, mis ta on!” Ja astus kõnepuldist maha.

Mälestusi temast on jaganud paljud, kuid kõik on kinnitanud, et suhtlemises oli O. Luts tagasihoidlik, vähese jutuga, loomult pigem kurvameelne. Kirjandus- ja ajakirjandusloolane Juhan Peegel on Lutsu iseloomustanud järgmiselt:

“Ta ei olnud üldse naljamees selle tavalises mõistes: ei voolanud tal sädelev huumor, ei raputanud ta varrukast naljajutte, oli pigem filosoof, kes muheldes kuulas vestlust, popsis paberossi ja kui siis sekka ütles, siis oli ka öeldud. Hingepõhjas oli ta lüürik.”