Avastajad: kahekümne kolmas kohtumine

20.02 kohtumise teemaks oli elukestev õpe. Möödas on ajad, kus 12aastane kooliharidus või ka viieaastane kõrgharidus kogu eluks teadmised ja töö tagasid. Uus reaalsus on see, et õppima peab kogu aeg. See ei tähenda alati kogu aeg koolis käimist, vaid ka lihtsalt uute asjade õppimist. Elukestev õpe on mõiste, mis inimestes, kes kooliskäimist ei armastanud, tekitab õudust. Arutasime Avastajatega, kuidas sellest „õudusest“ sujuvalt mööda saada ja kas elukestev õpe on ikkagi nii hirmus.
Õppimist ei tasu kindlasti karta, sest järjest enam on koolipingis neid, kes ei ole enam verinoored, neil on haritus, töökogemus, ja elukogemus. Nad on samasugused nagu meie. Ja lisaks veel: kasulik on hoida enda kõrval inimesi, kes pidevalt õpivad ja ennast täiendavad.
Vaatasime saadet Aeg õppida“, kus 80aastasel Rõuge Suurjärve ääres elaval Avol on kooliskäimisest möödas aastakümneid. Nüüd on ta tagasi koolipingis, õpib kutsekoolis kalakasvatust, sest mehel on veel täitmata unistusi. Rakverest pärit Aleksandra aga hüppas pea ees vette, kui läks pärast lastega kodus olemist IT-koolitusele. Ta ei teadnud programmeerimisest midagi, aga julgus on end juba ära tasunud.

Avastajad: kahekümne teine kohtumine

13.02 kohtumise teemaks kujunes sõprus. Rääkisime sõprusest, sellega seotud meeldejäävatest kogemustest ja meisterdasime kallile kingituse. Lugesime Anton Hansen Tammsaare miniatuuri “Armastus”. Kohtumise meeleolu aitab hästi kokku võtta Hiiumaal elava poeedi Ave Alavainu tabav luuletus:

Sõprus ei küsi,
kui palju sa kaalud,
oled Veevalaja,
Kalad või Kaalud.
Sõprus ei küsi,
kus olid nii kaua –
kui tuleb sõber,
katad vaikides laua.
Sõprus ei küsi,
olid kaugel või ligi:
sõber teab niigi –
kui pidi, siis pidi.
Sõber ei küsi
„kas oled mu sõber?” –
ta tuleb sul karguks,
kui su ihu on nõder.

Ta ei küsi kui pruut
„kas olen sul ainus?”,
ta toob pudeli veini
ja toetab su vaimu.
Sõprus iial ei küsi,
kes noorem, kes vanem:
ta on nagu vein –
kui vanem, siis parem.

Arm on nii üürike.
Sõprus on püsiv.
Mina ta vanust küll
iial ei küsi…

Avastajad: kahekümne esimene kohtumine

6.02 kohtumisel tegime traditsioonilise ajakirjanduse kuuülevaate ja meil käis külaline – Riho Breivel, kes jutustas oma elukäigust. Ta oli viimane Ida -Viru maavanem. Praegu kandideerib Riigikokku, seega oli pisut juttu ka olukorrast Eestis.

Aga Avastajate südamele on ikka armsad laulu-ja pillimehed, seegi kord ei tulnud meil pettuda. Riho Breivel on laulnud eluaeg. Kuna külaline tuli oma lõõtspilliga, siis laulsime, tegime nalja. Oli jälle üks väga tore ja lustakas kohtumine.

Avastajad: kahekümnes kohtumine

30.01 kohtumisel vaatasime Eesti 2018. aasta parimat filmi “Seltsimees laps“, motiiviks oli tutvustada minevikukogemusi ja elulugusid. Eesmärgiks oli jagada nii enda kui ka teiste elukogemust ning mõtestada paremini Eesti ajalugu ja kultuuriruumi. Rääkisime lugusid tuntud inimeste elust, millel on olnud tähendus meie kui isiksuse arengule. Vaatasime huviga lastekirjanik Leelo Tungla elulool põhinevat südamlikku filmi, mida hiljem kommenteerisime ja oma eeskujudest rääkisime.

Avastajad: üheksateistkümnes kohtumine

23. 01 kohtumisel esimeses pooles analüüsisime toimunud õppekäiku ja jagasime muljeid. Õppekäik toimus Jõhvi Kontserdimajja, kus Edith Piafi laulud ja Üllar Saaremäe loetud katkendid Remarque’i romaanist „Triumfikaar“ viisid Avastajad ja Jõhvikad Eestimaa asemel vahelduse mõttes hoopis teise maailmasõja aegsesse Pariisi. Laval oli tükike Pariisist, meeleolu lõi heli- ja valguskujundus. Lauljatar Rebbeca Kontus esitas akordioni, klaveri ja kontrabassi saatel Piafi tuntumaid laule, sealhulgas „L’accordeoniste“ ning „Non! Je ne regrette rien“. Kontsert meeldis klubilistele väga. Nii nagu Piafi päästis elus alati muusika, nii on hea muusika vajalik igale inimesele, arvasid Avastajad. Kohtumise teises pooles tegelesime edasi Eestimaaga, täpsemalt geograafia, siseturismi ja vaatamisväärsustega.

Avastajad: kaheksateistkümnes kohtumine

16.01 kohtumisel tegelesime ajakirjanduse kuuülevaatega ja rääkisime, mida keegi tegi möödunud nädalal. Valmistusime õppekäiguks Jõhvi Kontserdimajja.

Vaatasime Eesti filmi “Vehkleja”, pärast mida mõtisklesime teemal, kas tavalise inimese ees rasketel aegadel üldse mingeid häid valikuid on. Nägime, mis saatus võis oodata mehi, kelle puhul tuli hiljem ilmsiks nende „valel poolel“ teenimise minevik. Film liigutas klubilisi.

Avastajad: seitsmeteistkümnes kohtumine

9.01 oli teemaks Eesti loodus. Vaatasime Eesti menukaimat dokumentaalfilmi „Tuulte tahutud maa“.

„Tuulte tahutud maa„ on film Eestimaa metsikust ja ürgsest loodusest, kus vaataja ees avanevad meie kodumaa põnevad maastikud koos metsloomade ja tuhandete lindudega. Kuigi esialgu tundub, et ühe põhjamaise riigi looduses pole midagi erilist, siis filmi vaatamisel leidsime lausa kalliskive. Luha-, ranniku- ja rabamaastikud; põdrad,kitsed hundid, rebased; läbirändavad linnuparved on justkui omaette maailmad. See sama metsik loodus on hoidnud ja kujundanud ka siin elavate inimeste olemust.

Vaatasime ka Anu Välba intervjuud Joosep Matjusega, kes selgitas filmi tegemist ja ettetulnud raskusi. Saime teada, et võtteperiood kestis aastatel 2015-2018. Kokku kogunes üle 400 võttepäeva, mille jooksul filmiti linde, loomi, erinevaid maastikke. Võttepaigad asusid erinevates Eesti paikades, rahvusparkides.