Tallinna ja Ida-Virumaa keeleklubide blogi
3. aprilli kohtumise alustasime ja lõpetasime põnevate keele- ja sõnamängudega. Nii arendasime sõnavara, loogikat ja kõneoskust. Meenutasime Tartu sõitu ja unistasime Narva külastusest, mida tahame teostada mais- Kohtumist kindlasti mõjutas kevade tulek, särav päike ja rõõmus naeratus.
Ja taas ajakirjandus. Ja taas poliitika. Kuid meie rääkisime seekord peale aktuaalsete ajakirjandusteemade ka küüditamisest. Meil kõigil, rahvusest olenemata, on mõni vanematelt, vanavanematelt või sugulastelt-tuttavatelt kuuldud mälestus, kuidas tuldi ja viidi. Kaugele ja kauaks. Mõnikord igaveseks.
Kes on Konrad Mägi ja miks ta nii väga sinist värvi armastas? Miks Amandus Adamson ikkagi Eestisse tagasi tuli? Mis oli see, mis ajas Köeeri ja Weizenbergi välismaale õppima? Miks on tänapäeva kunstiteosed nii erinevad ja mõnikord äraspidised? Nendele ja veel paljudele teistele küsimustele püüdsime seekord vastuseid saada.
Jagasime ja arutasime oma lemmikretsepte. Kõigil meil on mingi oma toit, mis alati hästi välja tuleb ja mida meeldib teha. Arutasime rahvusköökide eripärade ja segunemiste üle. Retseptivihikust aga valisime välja toidud, mida kindlasti proovima ei hakkaks, aga sellise, millega oma peret järgmisel puhkepäeval üllatada.
Seekord oli klubilaste valitud vaba teema. Rääkisime elust maal, kuidas see aastatega muutunud ja kuidas on muutunud suhtumine maal elamisse. Tänapäeval on maal elamine pigem elustiil kui endale sissetuleku hankimine. Need, kes linnakära välja ei kanna, kolivad vähemalt suveks looduse rüppe ning nii saavad nendestki isehakanud maakad.
Käisime Tartus, ERM-is ehk Eesti Rahva Muuseumis. Mõni esimest, mõni teist, mõni aga koguni kolmandat või neljandat korda. Aga alati on seal midagi uut ja huvitavat. Seda enam, et meid ootab seal alati ees omakandi inimene – Kukruse emand. Tema juba sealt ära ei jookse ja on alati külalislahke. 😊
Tagurpidi maja pakkus omaette elamuse – kui tihti ikka saab tavainimene siis ennast suusalendurina tunda?! Ja nagu giid ütles: kõigel ei peagi alati olema teaduslikku põhjendust, mõnikord võib midagi teha ka lihtsalt seepärast, et see on lahe.
R.O.T.T. Rattas tänab õppereisi korraldajaid!
Põnevusega oodatud Tartu külastus sai teoks! 30. märtsi hommikul alustasime sõiduga juba kell 8. Mõni klubi liige tuli õppekäigule otse haigla öövahetusest. Paljud oli ERMis esimest korda, mõni aga külastas Eesti tähtsamat muuseumit juba teist või isegi kolmandat korda. Märkisime, et siin on alati midagi uut ja huvitavat. Tagurpidi Maja oli aga kõikidele esmane avastus. Muljeid jagus vestluseks ERMi kohilauas, tagurpidi pingil ja Tartu vanalinna tänavatel. Päikeseklubi tänab õppereisi korraldajaid!
