Keelesõbrad. Neljas kohtumine.

Neljas kohtumine oli pühendatud ajakirjandusele. Jagasime töörühmadele kätte terve rodu värskeid nädala- ja päevalehti ning iga rühm sai lisaks lehe üldisele tutvustamisele välja valida ka enda jaoks olulisemana tunduvad artiklid ning tutvustada neid lähemalt.

Nii saime kuulda lugusid tervisest ja lastekasvatusest- kas vastab ikka tõele, et ühe lapse üleskasvatamiseks läheb vaja tervet küla? Uudiseid oli poliitikast, majandusest, dopinguskandaalist… Kõne alla tuli ka Reet Linna telejuubel: 50 aastat esimesest ülesastumisest ETV ekraanil ning ikka väsimatult kohal.

Vahepalaks kuulasime ära ka paar laulu Reet Linna esituses ning tutvusime kohtumise lõpuks ERR ning selle arhiivi kasutusvõimalustega. Nuputasime audioarhiivi saladuste kallal: miks on Võrumaa uudiseid nii raske mõista? Kui põhjuse välja ütlesime, peegeldus kuulajate nägudel ilmselge kergendus- ega võrukeelset juttu ka iga põhjaeestlane väga selgesti mõista. Tavalisest eesti keelest saame aga aru küll.

Õnnelaupäev. Teine kohtumine.

Teine kohtumine Õnnelaupäeva klubiga oli pühendatud ajakirjandusele. Kehastusime meediaekspertideks ja andsime rühmatöödena ülevaate sellest, mis värsketes ajalehtedes kirjas. Valikus olid nii päeva- kui ka nädalalehed. Kuigi lehtede mahukaimad teemad kippusid olema äsjamöödunud valimiste ülevaated ja analüüsid, pakkusid klubirahvale huvi pigem elulisemad lood.

Arutlesime terviseküsimuste üle: kuidas on meie uni (või unepuudus….) seotud selliste keeruliste ainetega nagu melatoniin ja serotoniin, kuidas hoida ära kevadväsimust või mitte jääda viirushaigustesse. Jututeemade hulka jõudsid ka vaktsineerimine ja meie ühiskonna üks viimaste nädalate valupunkte- dopinguskandaal. Juttu tuli ka Eesti naiste elust Soomes- miks ja millal nad sinna on sattunud, kuidas toime tulevad, kellena töötavad.

Et mõned mõne klubiliikmega kohtusime seekord esimest korda, mängisime uuesti tutvumismänge ja kohtumise lõpul seadsime endile individuaalsed eesmärgid- miks ma eesti keelt üldse õppida soovin ning mida täpsemalt kavatsen selleks järgmistel nädalatel ette võtta.

Lootus. Viies kohtumine.

Viienda kohtumise teemaks oli identiteet. Mille järgi me otsustame, kes me oleme? Mis määratleb meie rahvuse ja kui oluline selline määratlemine meie jaoks on? Jututeemasid jätkus niivõrd kauaks, et esimest korda klubi ajaloos magasime kohvipausi aja põhjalikult maha! Kas inimese rahvuse määrab keel, kodakondsus, sugulaste ja vanemate rahvus või miski veel? Kas peaksime kindlasti otsustama, mis rahvusest oleme või saame olla mitme rahvuse liikmed korraga? Vestlus arenes vahepeal kirglikuks ja mõned seisukohad erinesid, aga üksmeelel oldi selles, et enesemääratlus ongi suures osas igaühe isiklik asi ja erinevaid võimalikke lähenemisi palju. Arutlesime ka kodakondsuse ja topeltkodakondsuse üle.

Kohvipausi järel tegime rühmatöö, kus arutlesime rahvustega kaasa käivate stereotüüpide üle. Mis meile esimesena meenub, kui öeldakse “eestlane” või “venelane”? Kas need stereotüübid kujundavad meis positiivseid või negatiivseid eelhoiakuid ja kui palju nad tõele vastavad? Rühmatööd tulid sõbralikud ja nende põhjal jäid domineerima pigem võimalus jääda neutraalsete hoiakute juurde.

Päeva lõpetuseks mängisime seltskonnamängu “Alias”, kus võimalikult täpsete küsimuste abil tuli ära arvata, mis rahvuse endale kaardipakist tõmmanud olid. Olles sedamoodi värskendanud ka oma geograafiateadmisi (Kas mehhiklased elavad Lõuna- või Põhja-Ameerikas? Kes elavad poolsaarel- kas jaapanlased või korealased?), läksime koju heas tujus. Järgmisel teisipäeval näeme jälle.

Keelesõbrad. Kolmas kohtumine.

Keelesõprade kolmas kohtumine oli pühendatud laulu- ja tantsupeole. Kui olime Kristiga enda kogemused- mina laulu- ja Kristi tantsupeo omad- klubirahvaga jaganud, läks asi ainult huvitavamaks. Selgus, et meie seltskonnas on ka inimene, kellel õnnestus üles kasvada ehtsa kooridirigendi tütrena. Ja mis on loomulikum osa ühe koorijuhi lapse elust kui laulupeod, koorilaagrid ja väljasõidud! Vaatasime vanu pilte: rongkäigud, esinemised, peovoldikud… Oma side peoga oli paljudel. Kellel valmistub lapselaps algavaks laulupeoks, kes armastab niisama kuulamas- vaatamas käia. Ühes olid kõik kindlad: peoplatsile tasub kohale minna kasvõi ainult selleks, et tunda, kuidas sipelgad mööda selga jooksevad. Rühmatöödena panime paika peo logistika ja õppisime kaasa ümisema Jaan Tätte “Tuulevaiksel ööl”.

Keelesõbrad. Teine kohtumine.

Teise kohtumise teemaks oli Eesti muusika. Et igaühel oli sellest valdkonnast mingisugune ettekujutus olemas- Georg Otsast, Tõnis Mägist ja Anne Veskist tänaste teismeliste lemmikuteni välja, valisime ühiseks teemaks hoopis Raimond Valgre. Vaatasime lõiku filmist ja seejärel jagasime rollid. Filmi on ju kena vaadata, aga eks katsu rühmakaaslaste ees Raimondi, Lily või kelner Leo rollis intervjuud anda! Tegelikult tuli igaüks toime ja loodan, et leidus neidki, kes kodus filmi lõpuni vaatasid.

Peale kohvipausi keskendusime muusika praktilisemale poolele ja õppisime mõned laulud, mida seltskonnas edaspidi kaasa ümiseda.

Lootus. Neljas kohtumine.

Neljanda kohtumise teemaks oli ajakirjandus. Tassisin laiema ülevaate huvides kaasa terve kotitäie erinevaid päeva- ja nädalalehti. Et aga päevasündmused- mis muud, kui äsjamöödunud valimised- olid seekord niivõrd tulivalusate punktidena keskendunud just Ida-Viru ja eriti veel Kohtla-Järve temaatikale, jäid kaugemad teemad suurelt osalt kõrvale.

Kõige kõvemaks tõmbenumbriks jäigi seekord maakonnaleht, mis tavaliselt klubirahva esimene eelistus ei ole. Kellel oli suures koolitülis õigus ja miks? Millised on meie endi kogemused koolide ja lasteaedadega? Kes on meid siia kirdenurka ära unustanud, kes toetanud ja kuidas? Mida me ise teha oleme suutnud, mida mitte? Meie lood olid päriselust, probleemid ja lahendused samuti.

Lootus. Kolmas kohtumine.

Kolmanda kohtumise teemaks oli laulupidu. Sellega me päriselt ei piirdunud, sest ka tantsupidu sai üsna üksipulgi läbi arutatud. Õnneks ei olnud tegu kaugeltki mitte võõra teemaga- igaüks oli midagi kuulnud- näinud, oli koguni klubilisi, kelle peomälestused ulatusid tagasi Gustav Ernesaksa taktikepi all kaasalaulmiseni. Ju olime kohale sõitnud ühises laulupeorongiski.

Ega me laulude- tantsudega piirdunud: rühmatöödena panime paika kogu rahvahulga liikumise, majutuse ja toitlustuse logistika, mängisime vahelduseks sõnamänge ja õppisime kaasa ümisema üht tantsupeolt tuule tiibadesse saanud eestlaste lemmiklugu- “Tuulevaiksel ööl.”