Õnnelaupäev. Seitsmeteistkümnes kohtumine.

Seitsmeteistkümnes kohtumine oli pühendatud loodusele. Et meie kõige tihedam seos loodusega kipub tavaliselt tekkima koduloomade kaudu, alustasimegi just nendest. Lõbusad jutuajamised kulgesid mööda meie tuttavate kasside-koerte elu ja tegemisi. Saime kuulda toredaid lugusid, kuivõrd kavalalt on need tillukesed olevused meid sageli konksu otsa püüdnud ning kinnitust kippus leidma vana tõdemus: koertel on omanik, kassidel teenindav personal. Ja veel millise rõõmuga me oma koduseid nurrmootoreid teenindame! Isegi kui teame, et kõhu täis söönuna võib seni sõbralikkusest nõretanud karvakera meile üsna jahedalt selja pöörata.

Samas on nurruloomad olnud mõnelgi korral abiks, kui raske hetk käes või tuleb nutva põnni rahustamiseks ise nurr lahti päästa, kui vurrudega lapsehoidja parasjagu tähtsamatel toimetustel juhtub olema… Kinnitust leidis ka mõnedegi koduloomade seletamatu tarkus. Juttu jätkus tõepoolest kauemaks.

Pisut jõudsime arutada ka elu koos nende loomadega, kes enamasti tänapäeva laste jaoks maavanaemadega seotud on. Milliseid loomi oleme aidanud vanaemadel kantseldada? Kas aitasime ka heina teha ning mis on heinaküün? Kuidas näeb välja heinasaad, kärbik või kuhi? Kes niitis heina vikatiga, kes aga aitasid rehadega kaarutada? Kas vanaemade maapiim ikka maitses igaühele? Teemad haarasid osalejaid nõnda süvitsi kaasa, et lauamängude ning ajakirjade jaoks enam aega ei jätkunudki.

Lisa kommentaar

Täida nõutavad väljad või kliki ikoonile, et sisse logida:

WordPress.com Logo

Sa kommenteerid kasutades oma WordPress.com kontot. Logi välja /  Muuda )

Google photo

Sa kommenteerid kasutades oma Google kontot. Logi välja /  Muuda )

Twitter picture

Sa kommenteerid kasutades oma Twitter kontot. Logi välja /  Muuda )

Facebook photo

Sa kommenteerid kasutades oma Facebook kontot. Logi välja /  Muuda )

Connecting to %s