Lootus. Üheteistkümnes kohtumine.

Käes on lihavõtted ning pühapäeval värvisin mune. Tegin seda just nii, nagu lapsepõlvest mäletan- sibulakoored, riisi-, tangu- ja kruubiterad, marlilapp niidiga pealt kinni ning saadud nutsakad potti keema.

Sellest ning paljust muust, mis eestlaste toidutraditsioonide juurde kuulub, rääkisimegi üheteistkümnendal kohtumiskorral. Ehtsa peoperemehena oli Samuel daamide vastuvõtmiseks valmistunud ning katnud soojade ilmade saabumise puhul laua, millel ehtne eesti soojailma toit- kama, ning selle juurde pisut sepikut.

Meenutasime enda lapsepõlve kodukööke ning saime palju kuulda nii leedu, vene, juudi kui eesti toidust. Ei puudunud ka üllatused Peipsiveere kandist.

Toidukaartide abiga arutasime läbi rea retsepte ning lõpuks avastasime sealt terve hulga huvitavaid detaile: kas pestud toit kuivaks tupsutada või lasta nõrguda; mis on ürdid ja kas põldsalat kuulub ürtide hulka või mitte, mida tähendab, et toit on leige ja kuidas saab leige olla näiteks publiku vastuvõtt mõnele kontserdile. Teame nüüd mõndagi kaunvilja ja loodame, et klubirahvas ei leia põhjust omavahel kana kitkuda.

Lisa kommentaar

Täida nõutavad väljad või kliki ikoonile, et sisse logida:

WordPress.com Logo

Sa kommenteerid kasutades oma WordPress.com kontot. Logi välja /  Muuda )

Google photo

Sa kommenteerid kasutades oma Google kontot. Logi välja /  Muuda )

Twitter picture

Sa kommenteerid kasutades oma Twitter kontot. Logi välja /  Muuda )

Facebook photo

Sa kommenteerid kasutades oma Facebook kontot. Logi välja /  Muuda )

Connecting to %s