Lootus. Üheksas kohtumine.

Üheksandal kohtumisel tegime põhjaliku tagasivaate oma kahe ühise kuu tegevusele. Arutlesime, mis on meie keele- ja kultuuriõppes läinud edukalt, millele oleme vähem tähelepanu pööranud. Enamik kohalolijaid tunnistas, et julgust eesti keeles rääkimisel on kõvasti juurde tulnud. Selgus ka, et klubirahva põhituumik on eesti keele õppimise ette võtnud äärmiselt põhjalikult: käiakse kursustel, suheldakse kolleegide, eraõpetajate, poemüüjatega igal võimalusel eesti keeles… Mõnigi pikk ja asjalik sõnavõtt lõppes ometigi tõdemusega, et tegelikult ei oska ma ju ikkagi eesti keeles rääkida! Siinkohal soovitan küll katsetada, mis juhtub, kui enesekriitika mõneks ajaks punasest nupust välja lülitada.

Edasi tegelesime eesti keele hääldamise teemadega. Süvenesime põhjalikult mõnessegi eesti kultuuriruumis märgilise tähendusega lauluteksti ja leidsime enda jaoks uusi varjundeid nii hääldamises kui sõnavaras ja mõne pealtnäha lihtsa laulurea tegelikus taustsüsteemis. Mis on soovisaade, miks raadios on Linna, kes laulab, miks jahtub leib laual ja kuidas kollane kass Tõnis Mägi voodisse ronis. Ja kuidas nõmmeliivatee ikkagi ei ole see liivane tee, mis üle nõmme randa viib, vaid tillukeste lillade õitega taim rannaliival, talvel aga teetassis. Naati, väga palju naati saab aga varsti igaüks oma aianurgas ise näha.

Lisa kommentaar

Täida nõutavad väljad või kliki ikoonile, et sisse logida:

WordPress.com Logo

Sa kommenteerid kasutades oma WordPress.com kontot. Logi välja /  Muuda )

Google photo

Sa kommenteerid kasutades oma Google kontot. Logi välja /  Muuda )

Twitter picture

Sa kommenteerid kasutades oma Twitter kontot. Logi välja /  Muuda )

Facebook photo

Sa kommenteerid kasutades oma Facebook kontot. Logi välja /  Muuda )

Connecting to %s