Pärlid: üheksas kohtumine

… toimus sõbrapäeval, 14. veebruaril. Mitmed Pärlikesed tervitasid kaaslasi kommikarbiga, nii et nüüd on meil magusavarud pikemaks ajaks olemas. Sissejuhatuseks vahetasime TMM-i õppekäigu muljeid ja mälestusi. Tore oli kuulda, et kõik, ka need, kes selles muuseumis varem käinud, jäid külastusega rahule. Meie suurepärane giid Anu Liho jutustas ja demonstreeris palju põnevat, sealhulgas ka ansambli Metsatöll esinemist. Nüüd, sõbrapäeva kohtumisel, kuulasime nende esituses Leelo Tungla/Valter Ojakääru “Oma laulu ei leia ma üles”. Kuna Ansambli Metsatöll mitmele plaadile on teinud kujunduse kunstnik Jüri Arrak, oli põhjust temastki rääkida. Edasi vestlesime, arutlesime ja muljetasimegi teatri teemadel, mis oli meie kohtumise põhiteemaks. Eesti teatri ajaloo saime õppekäigu vältel selgeks, täna rääkisime uuematest tegijatest ning etendustest. Eestvedaja Piret alustas juttu laupäeval nähtud balleti “Modigliani – neetud kunstnik” muljetega. Kiita said nii lavastaja Toomas Edur, helilooja Tauno Aints kui peaosatäitja Anatoli Arhangelski. Klubi liikmed jätkasid vestlust oma elamustega. Kellel olid muljed lasteetendustest, kellel kuuldemängust “Aabitsakukk”, kellel balletist “Medea”, kellel Vene Dramateatri etendusest “Viimane korrus”, kus peaosades Aleksandr Ivaskevitš ja Elina Purde… Eestvedaja Irina jutustas viimast korda Eesti Draamateatri laval olnud etendusest “Kaart ja territoorium”, mida ta käis vaatamas 31.03.17 ehk 5 päeva pärast Lembit Ulfsaki matust. Lembit Ulfsaki Isa rolli mängis Rein Oja, kes seda osa oli juba mitu kuud enne Ulfsaki lahkumist mänginud. Etendus, mille lavastajaks oli Juhan Ulfsak, lõppes püsti seisva publiku marulise aplausiga. Musta riietatud Juhan Ulfsak võttis laval vastu hiigelsülemi valgeid lilli ja kaastundeavaldused ning tänusõnad. Nii lõppes selle menuka etenduse lugu. Pärast kohvipausi jätkasime teatrijuttu lühifilmi “Eestimaa kuulsaid inimesi: Voldemar Panso” vaatamisega. Arutlesime ka Panso lavakunstikooli teemadel, rääkisime 7. lennu nn needusest ja näitlejatest. Selle kurikuulsa lennu mõned liikmed, nagu Aare Laanemets, Juri Krjukov, Urmas Kibuspuu, Lembit Petrson, Anne Paluver  jt, on meile tuttavad kultuuritegelased. Kohtumise lõpetasime Eesti Keele Instituudi uue sõnastikuportaali Sõnaveeb 2019 tutvumisega. Eesti maastikusotsioloogi ja kultuuriantropoloogi Argo Moori tsiteerides võib öelda, et  kultuur sünnib inimese kohtumises maailmaga. Kaunist nädalavahetust ja näeme vabariigi aastapäeva eelsel kohtumisel! :):):)

 

Üks kommentaar “Pärlid: üheksas kohtumine

  1. Metallmuusika austajana ma austan ka Metsatöllu, aga ikkagi nende muusika mind ei haara. Mul tekkis isegi selline mulje, et kõik head metallistid asetusid Soome lahe teisel poolel 🙂

    Aga kuna jutt jõudis Jüri Arraku loominguni, mille hulka kuulub ka multikas “Suur Tõll”, panen õige selle ka siia üles: https://www.youtube.com/watch?v=7DUhv7lTAuk

    Peab ikkagi nentima, et animafilmis lugu on kurb, aga selle lõpus on lootust: “Kui sõda jälle maal, siis tulge, äratage mind. Küll siis tõusen ja rahvast aitan.”

    Legendi järgi aga on sellel lool lõpp veelgi kurvem ning täiega lootusetu:

    See Tõllu tõotus oli karjalastelgi teada. Karja hoides karjalastel tahtmine näha, kas Tõll tõesti üles tõuseb. Hüüavad vallatuse pärast: “Tõll, Tõll, tõuse üles! Sõda väljas!”

    Korraga haud liikumas. Ja eks näe imet: Tõll pistab pea hauast välja, tõuseb rinnust saadik üles, käed veripunased. Vaatab ise ümberringi, küsides: “Kus sõda?”

    Vallatumad lapsed hüüavad vasta: “Sõda Muhumaal!”

    Tõll vaatab Muhumaa poole. Ei näe sõjasuitsu ega kuule vaenuvankri mürinat. Saab aru, et lapsed teda jällegi narrinud. Vihas tõmmab mõõga kätte, viskab laste poole. Viskab aga liig kõrgesse, nii et mõõk üle laste pea lendab. Viskamisest satub mõõk Kuresaare ligidale järve, langeb järve põhja. Seal olla mõõk praegu veel.

    Viskamise järele hüüab Tõll: “Olen lubanud rahvale appi tulla, aga asjata mu rahu rikutud. Ainult ühe korra oleksin võinud inimesi aidata. Mind narriti ometi. Ärgu kadugu narrijate suguvõsast vargus, vale ega muud pahad kombed! Hüütagu mind nüüd veel häda ajal appi, põlegu ka kogu Saaremaa, ei tule ma enne appi kui kadakas lehti ja kask okkaid kannab!”

    Seda üteldes heidab Tõll vihaselt täie hooga hauda. Heidab nii kõvasti, et haua põhja viis sülda sügavaks vajutab. Seal puhkab ta nüüd, ega ilmu enam, kudas karjalapsed teda ka hüüdku ja vanad inimesed appi kutsugu. Ootab ju kadakas alles lehti ja kask okkaid.

    Saarlased näitavad praegu veel kolm Tõllu hauda. Üks haud on Püha kihelkonnas, umbes viis sülda pikk ja niisama sügav. Teine haud Anseküla kihelkonnas Tirimetsa vallas. Kolmas haud Tagamõisas Tohku talu ligidal kõrge kivivare all. Muidugi ei või Tõll kolmes kohas maetud olla. Teisi haudu tuleb igatahes Tõllu poja ja kellegi Tõllu sugulase hauaks arvata.

    Tegelikult pole see üldse loo lõpp, aga see on juba hoopis teine lugu 🙂
    http://www.folklore.ee/rl/pubte/ee/vanad/eisen/muist/15e.html

    Meeldib

Vasta Vlad Nikiforov-le Tühista vastus

Täida nõutavad väljad või kliki ikoonile, et sisse logida:

WordPress.com Logo

Sa kommenteerid kasutades oma WordPress.com kontot. Logi välja /  Muuda )

Google photo

Sa kommenteerid kasutades oma Google kontot. Logi välja /  Muuda )

Twitter picture

Sa kommenteerid kasutades oma Twitter kontot. Logi välja /  Muuda )

Facebook photo

Sa kommenteerid kasutades oma Facebook kontot. Logi välja /  Muuda )

Connecting to %s