Vikerkaar: kahekümne neljas kohtumine (viimane!)

Täna tegime kokkuvõtteid nii enda kui ka meie rühma kohta. Et jutt paremini jookseks, sai igaüks tõmmata pakist kolm kaarti ja nende põhjal teha kokkuvõte enda keeleoskuse ja keeleklubi kohtumiste kohta.

Elu on lill. Aga ka raagus puud on huvitavad. Pliiats on hea abimees – sellega saab uusi sõnu üles kirjutada. Olen kui tuulelohe, kes suudab lennata väga-väga kõrgele! Küünal põleb ja ka eesti keele “küünal” jääb põlema ja teed valgustama. Raamat ja õpik annavad võimaluse alati midagi uut enda jaoks õppida. See, kellel on rool pihus, juhib enda elu ja tegemisi ise. Lamp varem ei põlenud, nüüd aga küll – saan aina paremini aru, mis teised eesti keeles mu ümber räägivad. Meie klubis oli traditsioon teha teepause – küpsised olid maistvad ja mõnikord isegi väga maitsvad. Ja me rääkisime täis suuga ka teepausi ajal 🙂 Õngega sain püüda päris mitu ämbritäit uusi sõnu.

Siis asetasime end oma rühmakaaslase kohale ja proovisime lõpetada lauseid tema eest – ikka sel samal klubi teemal. Kõige mõnusam teema klubis oli … Kõige rohkem ma kartsin … jne.

Laud oli meil kaetud rikkalikult! Anitalt ja Tiidult oli kreemine rosinakringel, lisaks olid meil veel võileivad, maasikad, ekleerid, viinamarjad. Nagu eestlane ütleb – laud nagu äke!

Plaksutasime ja andsime välja diplomid, sest me kõik olime olnud tõesti tublid!

 

Lisa kommentaar

Täida nõutavad väljad või kliki ikoonile, et sisse logida:

WordPress.com Logo

Sa kommenteerid kasutades oma WordPress.com kontot. Logi välja /  Muuda )

Google photo

Sa kommenteerid kasutades oma Google kontot. Logi välja /  Muuda )

Twitter picture

Sa kommenteerid kasutades oma Twitter kontot. Logi välja /  Muuda )

Facebook photo

Sa kommenteerid kasutades oma Facebook kontot. Logi välja /  Muuda )

Connecting to %s