Jõhvikad: kümnes kohtumine

11. detsembri kohtumisel ajasime juttu toitumisest.  Alustasime vanasõnade osade ühendamisest ning arutasime nende aktuaalsust ka tänapäeval.

Naistele jääb aastaid  oluliseks küsimuseks, kuidas peret toita ja  mitte juurde kaalus võtta. Eesti rahvusköögis on rikkalikult esitatud vedelsupid ja kastmed, juurvilja- ja kalaroad, pudrud, magustoidud ja joogid. Mõnuga loetlesime neid ja lugesime väikest Eesti toidu leksikoni.  Vaatasime filmi, mis jutustas tervislikust kvaliteetsest toitlustamisest ning meenutasime oma lapsepõlve ja nooruse maitse eelistusi.

Ees on jõulud ning seapraad, mulgikapsad, verivorst, sült, marineeritud kõrvits, pohlamoos, piparkoogid ja hea õlu peaksid kindlasti iga eestimaalase laual olema.

Pärlid: kaheksateistkümnes kohtumine

… toimus 18. aprillil. Lihavõttepühad lähenevad ning meie seekordne kohtumine oli ka kirev nagu lihavõttemuna. Alustasime aprilli sünnipäevalaste õnnitlemisega. Meie klubi traditsioonide hulka kuulub sünnipäevalaulu laulmine. Laulsime tänagi. Elagu Marina ja Tatjana, aprillikuu sünnipäevalapsed! 🙂 Edasi kulgesime Tammsaare-teema kokkuvõttega – vaatasime EFTA-l esitletud Jan Uuspõllu parafraseeringut “Tõest ja õigusest”. Tore oli tõdeda, et see rahvas, kes suudab nalja visata iseenda üle, on jätkusuutlik rahvas! Sissejuhatusele järgnes põhiteema, pilguheit eesti kunstiajalukku. Rääkisime meie kunsti ajaloost ja balti-saksa mõjust, esimestest päris oma kunstnikest Johan Köhlerist, August Weizenbergist ja Amandus Adamsonist. Edasi peatusime lühidalt nii Ants Laikmaa, Kristjan Raua tegemistel  kui Pallase kunstikooli avamisel. Pallase tunnustatumaid kunstnikke Eduard Viiralt pälvis tänasel kohtumisel palju tähelepanu. Pärlid on kunstigurmaanid. Veera tegi esitluse Paul Kondase ja Kaljo Põllu loomingust, Marina rääkis Eduard Viiralti elust ja loomingust. Tutvustatud said Konrad Mägi, Ants Laikmaa, Adamson-Ericu teosed. Vaatasime Eduard Viiralti tippteostest inspireeritud Rein Raamatu animafilmi “Põrgu”. Kohvipaus oli meil sünnipäevapeole sobivalt rikkalik. Kohtumise teise poole pühendasime kunstile läbi huumoriprisma ja vaatasime mängufilmi “Lammas all, paremas nurgas”. Rõõmsaid lihavõttepühi ja lahket pühadejänest kõigile Pärlitele!

Jõhvikad: kahekümne neljas kohtumine

3. aprillil toimus klubi lõplik kohtumine. Ühiselt meenutasime läbikäidud teed, jagasime muljeid ettevõetud üritustest ja saadud kogemustest, meeldivatest avastustest eesti kultuuriruumi ning keele tundmaõppimisel.

Kohtumise osalejateks said ka kaks perelemmikut – kaks koera, kes tundsid rõõmu meie koosviibimisest.

Südamlikud tänusõnad meie klubilistele aktiivse osavõtu ja koostöö eest! Tänud teile, Inga, Iläna, Zoja, Olga, Svetlana, Natella, Ljudmila, Valeriya!!! Olge agarad ka edaspidi ning osalege külalistena teiste klubide tegevuses!

Õnnelaupäev. Seitsmes kohtumine.

Jõudsime oma tegevuskavaga jälle ajakirjanduse kuuülevaateni tagasi, kuid teemadering, millest ajalehed meile rääkisid, oli muidugimõista uus.

Otsisime ja leidsime ajalehtedest seekord kahte sorti lugusid: lood, mis tekitasid meeldiva enesetunde ja lood, mis mingil põhjusel ärritasid.

Selgus, et meeldivateks uudisteks olid näiteks kunstiturniiri korraldamine, Päästeameti baaskursused merepäästevõimekuse kasvatamiseks, ühiskondliku aktiivsuse kasv metsaraiumise pidurdamisel ning üleüldse keskkonnateemade laiem teadvustamine, nõuanded kevadväsimuse ennetamiseks, terviseteadlikkuse kasvatamine, Tallinna lennujaama laiendamine, kalasadamate päeva korraldamine ja šamaani nõuanded enda emotsionaalse sfääri tasakaalus hoidmiseks.

Ärritasid aga uudised, mis rääkisid ühistranspordi ümberkorraldustest sel viisil, et bussipeatused jäävad elamurajoonidest kaugemale ja kõnniteed peatuseni ei olegi, liiklusrikkujatest, kes ei häbene kihutada isegi teeremondi piirkonnas ning peavad enda õiguseks liiklusreguleerijaid ebatsensuursete sõnadega sõimata, kevade saabudes taas välja ilmuvad ohtlikud puugid, politseijaoskonnast põgenenud ohtlik narkokurjategija, reklaamid, mis lubavad haiguste kiiret paranemist, kui vaid ostad järjekordsed tilgad või vedelikud (aga praktika näitab, et varasemate imevedelike ostmine ühtki tuttavat terveks pole ravinud) ning haldusreformi nukrad tagajärjed, kus võõrandumine võimu ja kohalike kogukondade vahel on muutunud veelgi suuremaks.

Kohtumise lõpetasime rühmaväitlusega. Teemaks hääletati šamaanid- tervendajad. Kas tegu on tarkade ja tundlike inimestega, kes aitavad meil iseenda tunnetega kontakti saada või hoopis petturitega, kes meid halvemal juhul sootuks eksiteele juhatavad? Argumente jätkus mõlema seisukoha kaitseks rohkesti. Ühiselt jõudsime järeldusele, et kuulata tuleb eelkõige enda sisetunnet ja tervet mõistust, kuulata ei tohi aga ilmatarku, kes keelitavad arste või muid spetsialiste ignoreerima. Et aga eestlased üks nõiausku rahvas kipub olema, pole mingi uudis. Vaadake või Lembit Ulfsaki vana head filmi “Keskea rõõmud”!

Pärlid: seitsmeteistkümnes kohtumine

… toimus 11. aprillil. Kohe kohtumise alguseks jõudis kohale meie selle kuu külaline, Tammsaare muuseumi pedagoog-kuraator Annika Aus. Annika, kes on nii aktiivne Tammsaare uurija kui ka pedagoog, alustas oma ettekannet hoopis küsimuste esitamisega klubi liikmetele. Kõik said lühidalt oma “Tõe ja õiguse” filmi muljetest rääkida ja muljed olid positiivsed! Edasi viis külaline meid ajas tagasi Tammsaare loomeaegadesse ja rääkis tema teoste küllaltki aeglasest tempost, vanast keelekasutusest, keerukatest pikkadest lausetest. Kõike seda kuulsid- märkasid klubi liikmed ka nähtud linateoses. Annika soovitas kõigile Pärlitele, kes muretsesid, et nad Tammsaare teoseid lugenud pole, alustada jutustustest, novellidest või kasvõi romaanist “Ma armastasin sakslast”.  Alles siis võiks keskenduda “Tõe ja õiguse” analüüsimisele. Külaline rõhutas, et meie kirjandusklassik räägib isiklikust läbi üldinimliku, teos on üles ehitatud vastanditele. Ka Andres ja Pearu on koos omaette toimiv maailm, kus Pearu toimib emotsiooni pealt ja Andres peab end jumala töö lõpetajaks. Tänu Annika Ausile saime teada, et Tammsaare oli esimene kirjanik, kes näitas, et eesti talupoeg tahab, oskab ja suudab olla peremees. Väga huvitav oli kuulda piibli rollist Tammsaare lapsepõlves, teoseid läbivast surnud ema helgest motiivist, deskriptiivsõnadest hele ja helisema.  Tammsaare oli üks esimesi, kes mõistis, et inimene pole terviklik, vaid üksinda siin ilmas. Sellise tõdemuseni lasi ta oma tegelasel Andreselgi 5. osas jõuda. Külaline jutustas ka põnevaid seiku Tammsaare elust, suhetest naistega, lastest, muusikaarmastusest, karakterite otsingutest turul jpm Pärast külalise lahkumist ja kohvipausi arendasime vestlust edasi, et anda tagasisidet esinejale. Suur aitäh kõigi Pärlite poolt, Annika! 🙂 🙂 🙂 Neljapäeval, 18.04.19 tähistame aprillikuu sünnipäevi!

 

Lootus. Üheksas kohtumine.

Üheksandal kohtumisel tegime põhjaliku tagasivaate oma kahe ühise kuu tegevusele. Arutlesime, mis on meie keele- ja kultuuriõppes läinud edukalt, millele oleme vähem tähelepanu pööranud. Enamik kohalolijaid tunnistas, et julgust eesti keeles rääkimisel on kõvasti juurde tulnud. Selgus ka, et klubirahva põhituumik on eesti keele õppimise ette võtnud äärmiselt põhjalikult: käiakse kursustel, suheldakse kolleegide, eraõpetajate, poemüüjatega igal võimalusel eesti keeles… Mõnigi pikk ja asjalik sõnavõtt lõppes ometigi tõdemusega, et tegelikult ei oska ma ju ikkagi eesti keeles rääkida! Siinkohal soovitan küll katsetada, mis juhtub, kui enesekriitika mõneks ajaks punasest nupust välja lülitada.

Edasi tegelesime eesti keele hääldamise teemadega. Süvenesime põhjalikult mõnessegi eesti kultuuriruumis märgilise tähendusega lauluteksti ja leidsime enda jaoks uusi varjundeid nii hääldamises kui sõnavaras ja mõne pealtnäha lihtsa laulurea tegelikus taustsüsteemis. Mis on soovisaade, miks raadios on Linna, kes laulab, miks jahtub leib laual ja kuidas kollane kass Tõnis Mägi voodisse ronis. Ja kuidas nõmmeliivatee ikkagi ei ole see liivane tee, mis üle nõmme randa viib, vaid tillukeste lillade õitega taim rannaliival, talvel aga teetassis. Naati, väga palju naati saab aga varsti igaüks oma aianurgas ise näha.

Keelesõbrad. Kaheksas kohtumine.

Kaheksandal kohtumisel tegime tagasivaate oma senisele ühisele õpiteekonnale ja arutlesime, mis on meie keele- ja kultuuriõppes läinud edukalt ning kuhu kavatseme edaspidi sihte seada. Selgus, et ülekaalukateks lemmikuteks on kultuuriteemad- filmid, tekstid, kodulugu- mis on eesti vaimuilma palju lähedasemaks teinud.

Edasi liikusime ajakirjanduse värskemate teemade juurde ning jutustasime, mida meeldivat ja mida häirivat värskest ajalehenumbrist leidsime. Klubirahvast kõnetanud artiklid varieerusid modellindusest ja rahvusvahelistest suhetest kohaliku poliitika korruptsioonilugude ja skandaalideni.

Rühmaväitluse teemaks hääletati aga üüriturg. Kas korteri üürileandjad peaksid elamispinna ka kaasaegselt sisustama või aitab sellest, et üüripinnale vanaema majapidamisest üle jäänud mööblitükid kokku vedada?

Leiti nii poolt- kui vastuargumente ja loodetavasti suudavad klubiliikmed tulevikus enda huvisid igat sorti lepingute sõlmimisel edukalt kaitsta.

Õnnelaupäev. Kuues kohtumine.

Kuuendal kohtumisel oli teemaks eesti keele hääldamine. Tegime hääldamisharjutusi kaunite eesti laulutekstide abiga ning loodan, et klubilised värskelt õpitud teadmisi- oskusi kodus laulude kaasaümisemisega edasi lihvivad. Tuulevaiksel ööl udukell vaid lööb… isegi kui väljas ei ole enam veebruar täna.

Kohtumise teisel poolel tegime väikse tagasivaate oma töö tulemuslikkusele ja seadsime uusi sihte. Seejärel alustasime tööd draamanäitleja karjääri suunas, abiks rida eesti kirjanduse tüvitekste. Nüüd teab iga klubiliige kindlasti, mis toimus Juhan Liivi päevil Peipsi peal ja kuidas käitub hätta sattunu siis, kui jalad põhjas… Tüdrukutelugu “Kadri. Kasuema” jäi mitme klubiliikme hinge kripeldama ja raamat läheb, kui õigesti aru sain, mitme klubiliikme lugemislauale. Draamakunst nõuab aga süvenemist ja osa etendusi otsustati ühiselt üle viia järgmisele kohtumisele. Ootame huviga.